| Blogi postitused
Pildil varas-adiantum

Meenutab täiesti sõnajalga, aga uurime lähemalt millega tegemist!

Adiantum (Adiantum) on adiantumiliste sugukonda kuuluv sõnajalgtaimede perekond. Perekonna nimi tuleb kreeka keelest ja tähendab ‘ei saa märjaks’. Sellega näidatakse taimede võimet vihmana pealesadav vesi maha poetada, ilma et lehed märguksid.

Adiantumi liike on üle 200, enamik troopikas ja lähistroopikas. Nad kasvavad troopikas ja lähistroopikas, peamiselt Andides, Ida-Aasias (Hiinas leidub neid 40 liiki) ja Uus-Meremaal (10 liiki).

Juusadiantum kasvab Lõuna- ja Lääne-Euroopas looduslikult. See on vastupidav ilutaim, mis sobib ka niiskesse jahedasse ruumi.

Adiantumid eelistavad kasvada varjus. Nad kasvavad vee lähedal ja kaljudel, mõned adiantumid on epifüüdid.

Adiantumi vars on lühike või pikk, roomav kuni poolpüstine ja harunenud.

Lehed on suured, helerohelised ja tugevalt lõhestunud, moodustades lehviku äraspidimunajatest, trapetsikujulistest või kiiljatest leheosadest. Leherootsud on pikad ja läikivad, värvilt tumedad, vahel isegi mustad[1]. Lehelaba on sulgjagune, liht- kuni viielisulgjas. Steriilsed lehed on kujult sageli teistsugused kui fertiilsed lehed. Leheseis on vahelduv või vastastikune.

Adiantumi eoskuhjad on ümarad või piklikud. Tavaliselt paiknevad nad sulglehekese serva lähedal. Adiantumitele on iseloomulik eoskuhjasid kattev pöördunud leheserv.

Adiantumite risoom on lühike. Risoom on kaetud tuhmide pruunide või mustade soomustega.

Paljusid adiantumeid kasvatatakse toataimena või lõikelillena. Eestis on toataimena tuntud karvane, kaunis, talbjas, saba-, varvas- ja õrn adiantum.

Eesti avamaal saab looduslikult kasvatada himaalaja adiantumit[1]. Kõige külmakindlamad adiantumid on aleuudi ja varvas-adiantum, mis on omavahel nii lähedalt sugulased, et neid peetakse sama liigi alamliikideks.

Varvas-adiantum (Adiantum pedatum) laiuva kasvuga sirgub kuni 50 cm kõrguseks ja moodustab rohkelt võrseid. Peentele traatjatele vartele kinnituvad mitmekordselt jagunenud õrnad sõrmjad lehed, millel on omakorda ligi 10 cm pikkused, lehvikjalt kinnituvad lehekesed. Lehed on pealt helerohelised, alt pisut tumedamad. Varred on mustjatoonilised. Varvas-adiantum avaldab muljet, kui teda kasvatada suuremate või väiksemate rühmadena. Sobib pool- kuni täisvarjuline paik. Levib risoomidega. Talub üsna hästi ka kuivaperioode. Ei kannata otsest päikesevalgust ega läbikuivanud pinnast. Ainus liigiomaseid tunnuseid säilitav paljundusviis on jagamisega.

Sort ‘Subpumilum’ on aia-adiantumite hulgas kõige väiksem, tal on kõrgust vaid 7–15 cm. See kääbusvorm moodustab tiheda hallikasrohelise puhmiku. Lehelaba sulglehekesed asetsevad tihedalt üksteise kõrval. Ta sobib hästi kiviktaimlasse. Vajab poolpäikeselist kasvukohta.

Himaalaja adiantum (A. venustum) kasvab looduslikult Himaalajas ja Afganistani mägedes nii varjulistes metsades kui ka päikesepaistel. Päikest talub ta juhul, kui puhmikut ümbritsevad kivikesed, pinnas ei tohi kuumeneda ega kuivada.

Peenike risoom on roomav ja võrdlemisi pindmine. Suvehaljad lehed on kevadel helerohelised, suvel tumedamad ja mõneti hallika kirmega. Kaarja kujuga lehed kasvavad kuni 40 cm pikkuseks. Taim areneb aeglaselt. Tugevamaid puhmikuid võib ka jagada.

Himaalaja adiantum vajab ühtlasemat väliskeskkonda, seda saab luua kerge talvekattega. Katteks sobivad kuivad puulehed ja kuuseoksad. Vahetult enne maa külmumist laotage puhmiku alla õhuke kiht lehemulda. Kasvupinnas peab olema happeline ja õhurikas.

Aleuudi adiantum (A. aleuticum) kasvab looduses peamiselt Põhja-Ameerika lääneosas ja Ida-Aasia mägedes. Taime kõrgus on kuni 110 cm. Suvehaljad lehed asetsevad tiheda kimbuna ning on jäigalt püstised. Aleuudi adiantum kasvab hästi varjulises, huumusrikkas ja niiskes neutraalse mullaga kasvukohas. Talub hästi ka kuiva.

Adiantumid on vastupidavad ja pikaealised sõnajalad. Peale himaalaja adiantumi saab siinkohal kirjeldatud teisi liike kasvatada neutraalsel mullal. On oluline, et pinnas oleks õhurikas.

Oma aeda sobivat liiki valides tasub silmas pidada, et kui varvas-adiantum on täiesti külmakindel ning talub kuni 40° külma, siis himaalaja adiantum elab üle kuni 29° pakasepügalat. Eduka talvitumise tagamiseks on temperatuurist olulisem ühtlane niiskusrežiim. Õrnemaid liike tuleb katta talveks lehtedega.

Usun, et meie lugejate hulgas on inimesi kellel aias kasvab, olge julged jagage meiega pilte ja oma lugusid!