Igas Eestimaa aias leidub mõni püsi roosipõõsas. Roosisorte leidub usun, et tuhandeid, kuid toome teile mõned tähtsamad välja:

Roosisordid:

• Vähenõudlikud pargiroosid – ei vaja erilist hoolt ega talvekatet. On hinnatud ilusate healõhnaliste ning rohkete õite poolest. Pargiroose ei lõigata tagasi, lõigatakse välja kuivanud ja vanad oksad.
• Remontantroosid ja uusantiikroosid – vajavad kerget talvekatet. Reeglina on suured lõhnavad täidisõied, sobivad lõikelilleks. Peale õitsemist vaja närbunud õied eemaldada. Kevadel lõigatakse ainult nõrgalt tagasi ning lõigatakse välja kuivanud, nõrgad ja vanemad kui 3 a oksad.
• Teehübriidroosid – külmaõrnad, vajavad korralikku talvekatet. Eelkõige hinnatakse neid lõikelillena, hästilõhnavad. Kevadel lõigatakse välja kuivanud oksad ning elusad võrsed lõigatakse tagasi alt lugedes kolmanda kuni viienda pungani. Kui roos on talvitunud hästi, siis lõika ikkagi oksad tugevalt tagasi. Nii kasvavad põõsale uued tugevad rikkalikult õitsvad võrsed.
• Floribund- ja polüanthübriidroosid – haigusekindlad madalad õiterohked jõulise kasvuga põõsad õitsevad rikkalikult terve suvi.
• Väänroosid ehk roniroosid – istutada ehitistest vähemalt 50-70 cm kaugusele, on nõrga- ja tugevakasvulisi, liht- ja täidisõielisi sorte. Kõik nad tuleb talveks maha painutada.

Püüa oma roosid suve alguses ära istutada, sest siis jõuavad nad suve jooksul korralikult juurduda ja elavad talve paremini üle. Mida sügavam ja suurem on istutusauk ning kui mullale on lisatud ka piisavalt rammu, seda ilusamad roosid kasvavad. Istutusaugu saab oma käe järgi mõõta: pista väljasirutatud käsi augu põhja ning kui serv jääb küünarnukist ülespoole (kasvõi poole õla varreni), on sügavus paras. Sobiva läbimõõdu saab selgitada samuti “käsivarremeetodigaˮ: väljasirutatud sõrmedega küünarvars peab ulatuma üle augu ühest servast teiseni. Istutusauk peab olema sellepärast hästi suur, et roosil oleks, mida süüa ja kuhu juuri ajada.

Mida lisada auku väetiseks? Istutusaugu põhja võib panna täiesti värsket veise- või hobusõnnikut, sest tasapisi kõdunedes teeb selline kraam hästi pikalt oma tööd ehk siis toidab roosipõõsast. Kui sul tuttavat loomapidajat pole, kelle käest seda hinnalist roositoitu tuua, siis ajavad asja ära ka kanakakagraanulid. Enne kasutamist lase graanulitel pool päeva liguneda, et need jõuaksid paisuda ja et vette lahustuks ka veidi toitaineid. Kui istutusauk on valmis kaevatud, vala poolvedel kanakakasupp auku, puista peale mulda ja sega kogu kraam kühvliga korralikult segi. Kasuta värsket viljakat mulda, eriti hea on poest ostetud spetsiaalne roosimuld, mille tootja on kokku seganud täpselt roosi vajadusi arvestades. Oma roosidele anna vaid parimat! Mineraalset istutusväetist pole vaja istutusauku panna, ka suvel pole tarvidust istutatud taimi väetada, kuna esimesel aastal noor taim lihtsalt ei vaja nii palju väetist. Roositaimi müüakse tavaliselt 3–5-liitristes pottides. Kui muld on potis niiske, võib sellise taime kohe ära istutada. Kui istikupotid on aga kuivale jäänud, hoia neid enne istutamist mõni tund veenõus, et taimed saaksid end korralikult vett täis imeda.

Istutamise näpunäited: Sobita istik augu keskele sellise arvestusega, et pookekoht jääks umbes 10 cm sügavusele. Puista ümber juurepalli head värsket mulda. Kui juurepall on mullaga ümbritsetud, suru see kindlalt paika. Seejärel vala auku ämbritäis vett. Roositaim istub nüüd nagu keset järvekest, mis aeglaselt madalamaks vajub. Vesi viib mulla tihedalt juurte ümber ning mulla sisse ei jää tühikuid. Sellest pole midagi paha, kui taim veidi liguneb. Roos ammutab end korralikult vett täis ja saab ilusasti kasvama hakata. Liigne vesi kaob pinnasesse. Kui vesi on mulda imbunud, kühvelda istutusauku veel nii palju mulda, et see saaks servani täidetud. Lõpuks pista taime kõrvale ka silt sordi nimega või kirjuta see üles. Kõik ei püsi ju meeles! Kui tead sordi nime, on asjatundjatelt hiljem hea nõu küsida, kui roos ei taha kasvada või õitseda.

Pookekoht ei tohi välja jääda– Vanasti olevat õpetatud, et pookekoht peab olema maapinnaga tasa. Kui keegi kipub sind niimoodi õpetama, siis ära kuula teda. Pookekoht peab jääma üsna sügavale mulla sisse. Vaatame, mis juhtub, kui pookekoht jääb mullast välja. » Esiteks: istikust ei kujune ilusat tihedat põõsast. Pookekohast üleval on varrel uinuvad pungad, millest kasvavad poogitud sordi uued oksad. Nende äratamiseks ei piisa õhus olevast niiskusest, vaid vars peab olema niiske mulla sees. Vastasel juhul jääbki roosile see üks varreke ning heal juhul ajab ta juurde vaid mõne üksiku kasvu. » Teiseks: mulla sees on pookekoht talvel külma eest hulga paremini kaitstud kui maapinnal. Kui roos sügisel paarikümne cm kõrguselt üles mullata ja pookekoht on 10 cm maa sees, on kaitsev kate 30 cm paksune. See on piisav kaitse –20°C pakase eest. Maa peal oleva pookekoha ja koos sellega kogu kultuurosa võib hukutada aga juba 10–15 miinuskraadi.

Kuidas õitega ringi käia– Varasuvel ostetud poti-istikul on sageli juba üks-kaks õit avanenud. See on tore, sest nii näed sa kohe ära õie värvuse ja kuju. Lase õitel rahus lõpuni õitseda ja lõika alles siis ära. Küllap oled kuulnud, et närbunud õis tuleb ära lõigata õie alt kolmanda lehepaari pealt. Kuid tähelepanu – see kehtib täiskasvanud roosi puhul! Noorel äsja istutatud taimel lõika närbunud õis ära täpselt õie alt. Noorel roosil tuleb hoida iga lehte, kuna lehed toidavad juuri. Nii saab taim kasvatada korraliku juurekava, tänu millele on ta edaspidi terve ja tugev ning õitseb kaunilt.

Kui teil on veel lisaks põnevaid rooside kasvatusnippe jagada, kirjutage julgelt meie blogisse!