Kuulub nurmenukuliste (Primulaceae) sugukonda ja toataimena tihti kasvatatav Vahemere alpikann pärineb Kreekast.

Alpikann on õisdekoratiivne püsik, millel on südajad lehed hõbedase mustriga. Kroonlehe ääred võivad olla narmas või lainelised. Kasvab 30-35 cm kõrguseks.

Tegemist on vähenõudliku taimega. Samas keskküttega ruumis on teda keeruline pikaajaliselt kasvatada, kuna seal on õhk kuiv ja tihti temperatuur liiga soe.

Looduses kasvab 22 liiki.

• Vahemere alpikann (C. persicum)

Temperatuur ja niiskus

Vahemere alpikann eelistab jahedat (õitsemise ajal 10-15 kraadi) ja õhurikast kasvukeskkonda taludes lühiajaliselt kuni 8 kraadi. Öösel peaks temperatuur olema pigem jahedam. Pärast õitsemist tuleb anda taimele puhkeperiood, mil temperatuuri peaks alandama. Õitsemise pikendamiseks peaks ka õitsemise ajal taim olema jahedamas. Minialpikannid taluvad paremini sooja kasvukeskkonda. Kuna alpikann vajab kõrget õhuniiskust (60-80%), siis tuleks küttekeha lähedusse teda mitte panna. Õhuniiskuse tõstmiseks võib poti asetada veega täidetud alusele, millel on kivikesed või panna veega täidetud anum taime lähedusse. Vältida tuuletõmmet ja järske temperatuuri muutuseid. Suvel võib viia õue poolvarjulisse kohta.

Valgus

Hoida valges (akna lähedal) või hajutatud valguses. Otsest kevadist päikesevalgust tuleks vältida. Kui alpikann kasvab valges, võib õitsemise ajal temperatuur olla ka kõrgem. Valguse kompenseerimiseks (eriti soojas ruumis) võib anda fütolambiga lisavalgust.

Kastmine

Kastmiseks tuleb pott asetada pehme veega täidetud anumasse 10-15 minutiks, sest õied ja mugulad ei tohi märjaks saada. Kasta korrapäraselt lastes mullapinnal kergelt läbi kuivada (lehed võivad isegi kergelt norgu vajuda) ja eemaldada seisev vesi aluselt. Keskküttega korteris peaks kastma teda regulaarselt üle 2 päeva. Mida jahedam on kasvukoht, seda vähem tuleb ka kasta. Liigse kastmise korral muutuvad lehed kollakaks ja varred pehmeks (sama tulemus võib tekkida liiga soojas ruumis). Pärast õitsemist tuleks kastmist oluliselt vähendada, mille tulemusena võivad lehed isegi ära kuivada. Pärast paarikuulist puhkeperioodi (mai-juuni) hakkavad kasvama uued lehed ja siis võib taime ümber istutada ja hakata taas rohkem kastma. Ajal, mis taim ei õitse, võib piserdada.

Väetamine

Ei vaja üldiselt väetamist, eriti pärast õitsemist. Kui õitsemine on lõppenud võib anda 8 nädalat puhkeaega ning siis harva (nt 3 nädala tagant) väetada tasakaalustatud vedelväetisega. Väetist ei tohiks panna kuivale mullale.

Õitsemine

Õied on allapoole suunatud ja värve on palju: valged, roosad, punased, violetsed. Õitseb sügisest kevadeni (november kuni veebruar), kuigi osa aretatud sorte õitsevad peaaegu läbi aasta. Jahedamas keskkonnas õitseb kauem. Äraõitsenud õied tuleks koos varrega eemaldada järsu tõmbega (toeta mugulat, et see ei kerkiks mullast välja) keerates kergelt. Lõikamisel võib jääda osa varrest alles ning tekkida mädanik.

Alpikanni vili on kupar.

Ümberistutamine

Alpikann istutatakse ümber kevadel pärast õitsemist nii, et mugul kaetakse mullaga ning teistkordselt augustis kattes mullapalli vaid poolenisti mullaga. Teistkordsel istutamisel võib ka lihtsalt eemaldada pealmise mullakihi nii, et mugul jääb mullaga kaetuks vaid pooles ulatuses.

Kasutada tuleks väikest potti ja huumusrikast mulda. Mullasegu ise segades võtta mätta- ja lehemulda, millele lisada sarvelaaste. Teine variant on segada lehe-, sõnniku-, turba- ja mättamulda ning liiva (2:1:1:1:1).

Paljundamine

Seemnetega kesksuvest hilistalveni. Teoreetiliselt on võimalik paljundada ka mugula jagamise teel. Toatingimustes on paljundamine keerukas.

Muu

Kõik taimeosad on mürgised.

Jagage meile oma kasvatusnippe, kuidas on korteris alpikanni kasvatada.