| Blogi postitused
Pildil Kalifornia ebaküpress

Ebaküpress (Chamaecyparis) on taimeperekond küpressiliste sugukonnast. Ebaküpressid on igihaljad okaspuud. Nad kasvavad Põhja-Ameerikas ja Kaug-Idas.

Perekonnas on viis (vahel ka kuus) retsentset liiki.

Sgeli arvatakse, et ebaküpressid on meie kliimas kasvatamiseks liiga õrnad. See pole sugugi nii, sest kui esimesed paar-kolm istutusjärgset aastat on õnnelikult üle elatud, sirgub istikust ilus tugev puu.

Su aed on põnevam, kui seal kasvab ka ebaküpresse. Teiste okaspuudega võrreldes on nende rüü õrnem ja filigraansem, oma graatsiliselt looklevate okstega mõjuvad nad eksootiliselt. Ebaküpressil on rikkalikult eri värvivarjundeis ja põneva kujuga sorte, millest saab kujundada toredaid kooslusi. Hinnatav omadus on seegi, et okaspuude hulgas on ebaküpressid ühed kiiremad kasvajad ning kahjurid neid ei armasta. Ebaküpresse ei kasvatata Eestis veel kuigi palju, mujal on nad aga väga populaarsed iluokaspuud.

Eesti suurim ebaküpressiistikute kasvataja on Tõnu talu puukool Lahemaal Juminda poolsaarel, kus kolmest liigist paljundatakse umbes 60 sorti ebaküpresse. Talu perenaine Katrin Kraav avastas ebaküpresside võlu aastaid tagasi Räpinas aianduskoolis õppides, mil nägi kuulsa aedniku ja õpetaja Adolf Vaigla koduaias kasvamas suurt ja uhket hõbehalli mägi-ebaküpressi ’Squarrosa’ ning kalifornia ebaküpressi ’Spek’ sinakasrohelist pitsilist sammast. Pere on pidanud puukooli neli aastat ja selle aja jooksul on Katrin ebaküpresse päris põhjalikult tundma õppinud. Ta soovitab neid toredaid ilupuid julgemini kasvatada. Kui nende eest osatakse hoolitseda, siis pole nad midagi nii õrnakesed.

Enim on meil levinud mägi-ebaküpressi (Chamaecyparis pisifera) sordid, kuna see liik peab Eesti talvedele kõige paremini vastu. Tema kodumaa on Jaapan. USA läänerannikult Kaliforniast pärit kalifornia ebaküpress (C. lawsoniana) on külmaõrnem, kuid paljusid sorte õnnestub õige hoolduse korral sellest hoolimata edukalt kasvatada. Kalifornia ebaküpressist on aretatud tohutult palju sorte: arvatakse, et kusagil 500 ringis.

Nutka ebaküpressi (C. nootkatensis) kohtab meie aedades ja aiaärides harvem. Ilusad puud kasvavad näiteks Tallinnas Lillepaviljoni taga. Veelgi harvemad on tömbiokkalised ebaküpressid (C. obtusa).

Kirju seltskond

Kas istutada aeda sidrun- või kuldkollane, ere- või tumeroheline, sinakas, hallikas või hoopis kirju ebaküpress, sõltub omaniku maitsest ja sellest, millised puud saavad uustulnuka naabriteks. Katrin Kraavi kogemused on näidanud, et kollased sordid on üldiselt õrnemad.

Kalifornia ebaküpressi puhul on aga huvitav see, et sinakad sordid on algliigist hoopis tugevamad, eriti vastupidav päikesepõletusele ja põuale on ’Spek’.

Paljud ebaküpressisordid saavad endale talveks teise värvivarjundi: hallikad ja sinakad muutuvad lillakamaks, rohelised pruunikaks. Värvimuutus pole tingitud edevusest — see aitab taimel raskeid aegu üle elada. Kalifornlased muudavad vähem värvi ja on seetõttu õrnemad.

Looduslikult kasvavad ebaküpressid oma kodumaal võimsateks 30–50 meetri kõrgusteks puudeks. Neist aretatud sortide hulgast võib leida aga vaevu poolemeetriseid kiviktaimlasse või moldaeda sobivaid kääbuseid, parajalt inimpilgu haardesse jäävaid põõsaid ning ka väikesi puid. Mõne ajakirjas, kataloogis või välisreisil nähtud uhke sordi puhul on aga pettumuse vältimiseks hea teada, et Eesti oludes ei kasva nad kunagi nii suureks kui Kesk- ja Lõuna-Euroopas või mujal soojema kliimaga maal.

Enamik sorte moodustab mõnusa koonusekujulise kuhja, kuid leidub ka kitsaid sambaid, ümaraid kerasid ja madalaid kettaid. Mägi-ebaküpressi ’Filifera’ pikad niitjad võrsed ripuvad nagu nöörid, ’Squarrosa’ sinakas rüü justkui lainetaks, kalifornia ebaküpressi ’White Spot’ oksad asetsevad aga hoopis vertikaalselt.

Kasvupaik. Ebaküpressid tunnevad end kõige paremini poolvarjus, kuid saavad hakkama ka lagedal. Hoone lääne- või idaküljel kasvades on see eelis, et taimi ei pea kevadtalvise päikesekõrvetuse eest katma. Kasvupaik võib olla ka männi all, kuid lehtpuu alune jääb suvel juba liiga pimedaks. Pealegi jääb taim seal nälga, eriti kase, saare või toominga kõrval. Liiga varjulises kohas muutub ebaküpress hõredaks ja hakkab okkaid langetama. Kollased ja valgekirjud sordid jäävad väheses valguses tuhmiks, hallid sordid aga muutuvad veelgi hallimaks.

Muld. Kõige paremini sobib ebaküpressidele viljakas, kergelt happeline liivmuld ja liivsavimuld. Neid saab edukalt kasvatada ka viletsamal maal, selleks tuleb kaevata lihtsalt suurem istutusauk ning täita see parema mullaga. Raske savikas pinnas ebaküpressidele ei meeldi, sest see külmub sügavalt läbi ja sulab aeglaselt.

Väetis. Okaspuud vajavad väetist nagu teisedki taimed, siis on neil reibas rüht ja kirgas värv. Kiratsev okaspuu ei rõõmusta silma. Istutades lisa mullale täismineraalväetist, kus on rohkem kaaliumit (näiteks Kemira Hobby-Hortit) või kasuta spetsiaalset okaspuuväetist. Puista igal aastal aprilli lõpul-mai algul ning mai ja juuni lõpul ebaküpressi alla väetisegraanuleid — tulemus on silmaga nähtav. Hästi tõhus on lehe kaudu väetamine, sest mullareaktsioonid võivad takistada kasulike toitainete omastamist. Sega 10 liitris vees 10 g vees lahustuvat väetist. Sellise 0,1% lahusega võib kasta kasvuajal kord nädalas. Ära väetamisega üle pinguta — sõnnikut ja kalapesuvett kasutades oled varsti ebaküpressidest ilma, okaspuud nii kanget kraami ei talu.

Piserda ja kasta. Okaspuud armastavad niisket õhku ning nii meeldib ka ebaküpressile, et teda kuival ajal aeg-ajalt piserdatakse. Mingil juhul ära kasuta äsja kaevust võetud või kraanist lastud külma vett, taim võib ehmatusest põdema jääda. Kui on näha, et koerad käivad ebaküpressi juures jalga tõstmas, võiks puu igaks juhuks iga päev veega üle valada. Märgistamisest tekkivaid inetuid laike saab vältida, kui istutad okaspuu väikesele künkale, mis rünnaku enda kanda võtab. Kindlasti tuleb ebaküpresse kasta kuival sügisel, et nad talvele tugevana vastu läheksid. Okaspuu närtsinud olekust on raske aru saada, selline puu on aga nõrk.

Kärbi julgelt. Ebaküpressi kallal võib julgelt kääre kasutada, ta taastub ruttu ning muutub ilusaks tihedaks mütakaks. Natuke lõigata võiks igal aastal. Sobiv aeg on juunis enne uute võrsete teket. Ebaküpressist saab edukalt vormida selge kujuga kera, koonuse või mõne keerulisema kujundi. Mõnest sordist, näiteks mägi-ebaküpressist ’Squarrosa’, saab teha koguni valebonsai, jättes okste tippudesse naljakad pallid.

Mõnda tuleb puhastada. Osa ebaküpresse vajab sõna otsese mõttes puhastamist: tõmba võra sees olevad pruunid surnud okkad käega ära, et seal oleks rohkem õhku ja valgust.

Kas väikesest ebaküpressitaimest kasvab ilus puu, sõltub kõigepealt sellest, kuidas ta istutati. Üldiselt arvatakse, et konteineristik läheb kindla peale kasvama, kuna see ei saa väljakaevamisel vintsutada. Õnnestumine pole aga sugugi nii kindel, hoiatab Katrin Kraav. Kui istik on olnud konteineris liiga kaua ja juurestik on üle kasvanud, tuleb juurepall lahti harutada või lihtsalt keskelt lahti tõmmata, et taim paremini juurduks. Kui seda ei tehta, jääb taim kiratsema ning võib lõpuks hukkuda. Samuti tuleb juurepall enne istutamist põhjalikult läbi kasta.

Juurdumine võtab aega umbes kuu. Kuna sel ajal juured veel ei tööta, tuleb kevadel ja suvel istutatud taime kaitsta päikesekõrvetuse eest samamoodi nagu kevadtalvel. Ohtlik on ka tugev tuul, mis võib õrna istiku veel hulleminigi ära kuivatada. Kõige lihtsam on katta taim kuuseokstega, aitab ka marli. Varjutuskangast võiks olla kaks kihti, et ultraviolettkiirgus avade vahelt läbi ei pääseks. Üldse ei sobi aga katteloor, sest selle all läheb noore okaspuu jaoks hukutavalt palavaks. Mult‰i taime juured okaspuu koorepuruga, see hoiab mulla ühtlaselt niiske.

Talvised ohud

Otsustavaks saavad esimesed talved uuel kasvukohal. Aiaäris tuleks alati uurida, kus on istik kasvatatud. Hollandis või mujal pehmemas kliimas sirgunud taim kohaneb meil vaevaliselt, see võib kesta aastaid. Külma ja heitlikku talve ta üle ei ela. Sama sordi kohapeal kasvatatud taim aga jääb elama, kuna on saanud lapsepõlvest peale vajaliku karastatuse. Välismaalt tuuakse sisse ka palju uusi sorte, mida pole jõutud meie oludes veel proovida. On selge, et kõik sordid põhjamaale ei sobi.

Tõnu talu puukool toob juurdunud pistikuid samuti Kesk-Euroopast (ise on neid keeruline teha), kuid neil lastakse mõned talved puukoolis kohaneda. Kui nad seal vastu peavad, jäävad nad õige hoolitsuse korral ellu ka tulevase omaniku aias.

Kuna noore ebaküpressi koort armastavad talvel närida hiired, mult‰i juured juba sügisel turba või puukoorepuruga. Lehed ei sobi, sest nende sees tunnevad närilised end suurepäraselt. Kohev lumi trambi tüve ümber tihedaks, et takistada hiirte tegevust. Mõnikord mahuvad paharetid tegutsema ka tüvekaitse sisse. Selle vastu aitab mürkhõrgutis, mida võiks panna ka mujale võra alla.

Kõige ohtlikum on lumeta külm, sest ebaküpressi juured on märksa õrnemad kui võra. Kui ilmateade ennustab paarikümnekraadist külma, viska ebaküpressi juurtele kuiva turvast juurde, aitab ka saepuru, liiv ja kas või vana vatikuub (viimane võta ilma pehmenedes ära, muidu on varsti hiired platsis). Palju halba teeb temperatuuri hüplemine nulli ümber. Lumesulaveest tekkiv jää vigastab puu koort, jääkooriku all ei saa juured õhku.

Kevadtalvel ähvardab puid päike. Kui maa on külmunud ja juured ei saa vett, võib tugev keskpäevane kiirgus põletada noore puu võra lõunapoolsele küljele inetud pruunid laigud. Selle eest kaitsevad hästi kuuseoksad, hõre palakas ning varjutuskangas. Kotiriie on tihedam ega tohiks olla vastu oksi, sest niiskudes soodustab see seenhaiguste levikut. Lihtsa toe saab vigvamina asetatud vaiadest. Katet ei tohi enne ära võtta, kui maa on üles sulanud ning juured tööle hakanud.

Loe nagu raamatut juba, usun et saime taas midagi õpetlikku teada!