| Blogi postitused

Millised imekaunid õied, ei oskakski kohe arvata et tegemist võib olla puuga, aga eks asjatundjad kindlasti teavad. Uurime lähemalt mida ta endast kõneleb!

On lehtpuude perekond eebenipuuliste sugukonnast. Perekonda kuulub 450–500 liiki, mille hulgas on nii igihaljaid kui ka heitlehiseid puid. Suurem osa liikidest kasvab troopilistel aladel.

Mõnel eebenipuu liigil on söödavad viljad (idadiospüür, virgiinia diospüür, mehhiko diospüür, harilik diospüür, filipiini diospüür, teksase diospüür), mida nimetatakse kas hurmaaks, maboloks või persimoniks.

Osal liikidest on väärtuslik puit, mis võib olla must (must eebenipuu, mauriitsiuse eebenipuu, bombei eebenipuu, lagose eebenipuu, gaboni eebenipuu), roheline (rohe-eebenipuu), punane (punane eebenipuu), pruun (virgiinia diospüür) või vöödiline (makassari eebenipuu, karune eebenipuu, koromandeli eebenipuu).

Eebenipuude puit on sirgekiuline, peene ühtlase tekstuuriga, läikiv; ilma tuntava lõhna ja maitseta.

Hurmaa ehk diospüür ehk kakiploom meenutab eestlastele tuntud viljadest välimuse poolest kõige rohkem suuri tumekollaseid tomateid, aga maitseb magusalt.

Eestis eelkõige sügiseti müügile jõudev Diospyros kaki kuulub diospüüriliste sugukonda ja diospüüri perekonda, kuhu kuulub ka näiteks musta puiduga eebenipuu ehk eebendiospüür. Meie puuviljalettidel umbes lebavate viljade päritolumaaks on kõige sagedamini märgitud Hispaania, aga tegelikult on kaki-ploomipuu pärit Ida-Aasiast, kus teda kasvab ka metsikult.
Hiinas, Jaapanis ja Koreas on ta kauatuntud viljapuu, mis 19. sajandil viidi ka USA-sse ja Lõuna-Euroopasse.

Eestile lähimad kohad, kus hurmaad viljapuuna kasvatatakse, on Vahemere ja Musta mere ääres.

Kuigi üks hurmaa nimedest on eesti keeles kakiploom, pole tal ploomiga eriti midagi ühist. Tomati moodi viljad on tavaliselt 6–8-sentimeetrise läbimõõduga ja muutuvad küpsedes rohekaskollasest oranÏikaks või punakaks.
Toored hurmaad on kõvad ja tanniinisisalduse tõttu mõrkjad ning tekitavad süües suus “paksu tunde” nagu toomingamarjad. Küpsedes lähevad viljad pehmeks ja sisu muutub läbipaistvaks (eriti hästi on see näha, kui lõigata hurmaa viiludeks), aga süüa kõlbavad nad juba ammu enne lödiks muutumist. Hurmaa on üsna õrn ega talu jõhkrat käitlemist.
Esimest korda mekkides võib hurmaa tunduda harjumatult lääge, ehkki umbes viiendiku osas sisaldab see suhkruid. Maitse meenutab mõnele sööjale natuke kõrvitsaseemneid. Erinevalt enamikust puuviljadest hurmaa ei lõhna ja pole ka eriti mahlakas. Seda süüakse toorelt nagu õuna või lusikaga nagu kiivit või lõigatakse tükkideks.
Veel kasutatakse hurmaad kompottides, moosi keetmisel, küpsetistes, jookide valmistamisel ning juustu, linnuliha või jäätise lisandina. Selle vilju säilitatakse ka kuivatatult.
Kui hurmaa juhtub olema seemnetega sordist, võib seemned toas potti kasvama panna. Neist sirguvad kenad väikesed puud.

Nüüd siis teame kust pärineb hurmaa ja milliselt puult!