| Blogi postitused

Ei teagi esmapilgul millega tegemist, aga saame kohe teada!

Epimeediumi perekonda kuulub 21 liiki, mis looduslikult kasvavad Lõuna-Euroopas, PõhjaAafrikas, Väike-Aasias, Kaukaasias, Indias, Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Epimeediumi perekonna esindajad on madalakasvulised roomava risoomiga püsikud. Lehed asetsevad peenikestel vartel, on kolmetised või kaheli- kuni kolmelikolmetised, sageli talihaljad. Õiekate on neljatine, kahe ringina. Epimeediume paljundatakse jagamisega varakevadel või pärast õitsemist.

Põneva välimusega epimeediumid on nii heade haljastuslike omadustega, et Saksamaal valiti nad 2015. lausa aasta püsikuks.

Veel mõni aasta tagasi meil Eestis epimeediume (Epimedium) eriti ei tuntud. Ehk oli põhjuseks see, et saada oli vaid 4–5 liiki-sorti.

Laias ilmas on valikus kümneid nimetusi. Suure populaarsuse põhjuseks pole mitte ainult nende lehtiluduste välimus, vaid ka omadus oma tiheda lehestikuga ideaalselt pinda katta.

Perekond epimeedium (Epimedium) kuulub kukerpuuliste (Berberidaceae) sugukonda. Jaapanis kutsutakse epimeediumit inkari-so, (inglise keelest ümber panduna «ankur-taim» ehk anchor-plant). Inglise keeles on see taim tuntud kui barrenwort. Õite kuju järgi on seda taime nimetatud ka piiskopimütsiks. Saksa keeles haldjalill.

54 igihaljast või heitlehist liiki on leitud peamiselt Kirde-Aasia, mõned Ida-Aasia ja Euroopa puisniitudelt. Euroopast, Kaukasusest ja Põhja-Türgist pärinevad Alpi epimeedium (Epimedium alpinum) ja kõrge epimeedium (Epimedium pubigerum). Epimedium diphyllum, Epimedium grandiflorum (suureõieline epimeedium) ja Epimedium sempervirens pärinevad Jaapanist, Koreast ja Venemaa idaosast. Kolhise epimeedium (Epimedium pinnatum) Põhja-Aafrikast. Neid liike on Euroopa iluaianduses kasvatatud ja aretatud juba 150 aastat. Mõned tuntumad hübriidid, mis on saadaval ka Eesti aiandites, on punane epimeedium (Epimedium x rubrum), mitmevärviline epimeedium (Epimedium x versicolor), vaskpunane epimeedium (Epimedium x wareyense) ja kütkestav epimeedium (Epimedium x younganium).

Epimeediume võib rühmitada nii lehtdekoratiivsuse kui õite ilu järgi. Näiteks väga kauni kevadise lehestiku värvus on epimeediumitel Epimedium x versicolor «Versicolor» ja «Cupreum». Epimeediumitel tärkavad lehed võivad üllatada oma värvidega, erinedes juba väljakujunenud lehtede toonist – seda nii enne kui ka pärast õite puhkemist, sõltuvalt liigist. Värvused varieeruvad varakevadisest burgundipunasest rohelisteni suvel, kollaka kuni pronksjaspunaseni sügisel. Epimeediumite lehed on soovitatav tagasi lõigata sügisel või varakevadel. Epimeediumite õite värvus ulatub valgest karmiinpunase kuni violetseni, on kollaseid ja oranže ning mõne liigi puhul on õied mitmevärvilised.

Enamik epimeediumitest on poolvarju armastavad, mõned taluvad ka avatumaid kasvukohti. Tegemist on alusmetsataimedega ja pea kõik epimeediumid saavad hakkama ka suurte puude juurte vahel või põõsarinde all. Kasvavad nad poolvarjus, mõned liigid kallaku peal, mõned veidi niiskemates oludes. Liigniiskust tuleb vältida, kirjanduse andmetel nad seda ei talu – nii nagu ka läbikuivamist.

Looduses kasvab enamik neist parasniisketes oludes. Epimedium x rubrum, Epimedium x warleyense, Epimedium x perralchicum, Epimedium pinnatum ssp. colchicum, ja Epimedium x versicolor saavad hakkama ka kuivemates paikades. Oluline on esimese kasvuaasta kohanemine.

Epimeediumid on pikaajalised püsikud. Suurem osa epimeediumitest kasvavad oma päritolumaal aluselisemas mullas, soovitatav pH kõikide liikide kasvatamiseks on 6.2–6. Erandiks on Epimedium grandiflorumi sordid, neile sobiks rohkem kergelt happeline pinnas.

Epimeediumi õied püsivad ise-steriilsed, külvamine on mõnevõrra keeruline. Seeme valmib u 45 päeva pärast tolmeldamist. Seemned tuleb külvata kohe pärast korjamist, nende idanemisvõime kaob kiiresti, kui neid kuivas kohas hoida. Otstarbekam paljundamisviis on jagamine.

Epimeedium levib risoomide abil, mis asetsevad maapinna lähedal. Nende hulgas on nii kiiresti (leptomorphs) kui ka aeglaselt levivaid (pachymorphs). Viimased moodustavad tiheda puhmiku.

Paljundamisest jagamisega: heitlehelisi epimeediumeid on soovitav jagada kas kevadel või sügisel, kõige parem oleks seda teha siiski pärast õitsemist. Igihaljaid tuleks jagada pigem sügisel, augusti lõpust septembrini. Jagamisel on soovitatav kasutada teravaid aiatööriistu.

Epimeediumid on üldiselt kahjuritevabad ja haiguskindlad. Erandiks on tundlikkus teatud leheviiruste (foliage virus) suhtes, mis levivad enamasti taimede jagamisega, kui on kasutatud steriliseerimata tööriistu.

Veel hiljaaegu epimeediumite perekonda kuulunud harilik kaptenilill (Vancouveria hexandra) sarnaneb kasvunõuetelt epimeediumitega. Oma nime on see taim saanud 18. sajandi maadeuurija Georg Vancouveri auks. Hariliku kaptenilille valgetel õitel on erinevalt epimeediumist kuus õielehte. Taim kasvab esialgu puhmana, mis tasapisi laieneb. Sobib pinnakatjaks. Kõrgus on 20–25 cm. See on üks väheseid taimi, mis võib kuivas varjus kasvada, kuigi paremini sobib talle siiski parasniiske kasvukoht.

Epimeedium ei too aeda suuri värvikaid laike – selle taime võlu peitub udupeenes õitepilves ja kaunis lehegraafikas. Nad on vähenõudlikud, vastupidavad, kaunid. Üks lihtsamaid viise nende taimede tundmaõppimiseks on avada veebikataloog, trükkida ladinakeelne nimetus ja asuda silma nuumama.