| Blogi postitused

Kaunis hanerohi, mis taim ja millega tegemist saame lähemalt teada!

On kapsalaadsete seltsi ristõieliste sugukonda kuuluv rohtaaimede perekond.

Kaks varem hanerohu perekonda arvatud rühma, sektsioon liivrohi (Cardaminopsis) ja alamperekond lehmakapsas (Turritis) moodustavad nüüd eraldi perekonnad. Viimase aja DNA uuringud on näidanud, et Ameerika hanerohud on Euraasia omadest võrdlemisi erinevad ega ole isegi üksteise lähimad sugulased, nii et enamik Ameerika hanerohtusid eraldatakse omette perekonda Boechera.

Hanerohud on ühe- või mitmeaastased rohttaimed. Nende maapealne osa on liigiti väga muutlik.

Hanerohud kasvavad 1–8 dm kõrgeks. Vars on karvane ja see eristab hanerohtusid enamikust teistest ristõielistest.

Hanerohtudel on lihtsad või väikeste hõlmadega 1–6 cm pikkused lehed, mille serv on sile või saagjas. Lehed võivad olla siledad, aga mõnel liigil on lehed samuti karvased. Lehed võivad olla nii rootsuga kui ilma. Viimased võivad vart osalt ümbritseda ja olla seetõttu südame- või noolekujulised. Varre maapinnast välja kasvamise kohas on lehekodarik.

Hanerohtudel on 4 kroonlehega õied. Õisik on tavaliselt lihtne, harvem harunenud, tavaliselt kobar, harvem pööris. Kandelehti ei ole. Õied on mõlemasoolised. Tupplehed on ovaalsed või piklikud ja servast kilejad. Kroonlehed on poole sentimeetri pikkused, mõlajad, pikergused või süstjad, harvem ovaalsed. Nad võivad olla valget, punast, lillat, sinist või helekollast värvi. Tolmukaid on 6. Sigimikus on 10–86, maksimaalselt 110 seemnealget. Selgelt äratuntava emakakaela otsas on peakujuline emakasuue.

Vili on pikk ja sale kupar, milles on 10–20 või rohkemgi seemet. Vili on tavaliselt sirge, harvem kõver, ja üle 1 mm lai. Seemned asuvad kupras ühes reas ja on tiivakesega.

Mõnd hanerohtu, näiteks alpi hanerohtu, kasvatatakse ilutaimena, aga paljud hanerohud on umbrohud.

Eestis on levinud kaks hanerohuliiki:

  • Arabis hirsuta – kare hanerohi (tavalisem Lääne- ja Põhja-Eestis)
  • Arabis planisiliqua – aas-hanerohi (paiguti Eesti mandriosas)

Alpi hanerohtu (A. alpina) iseloomustavad juurmised veidi karvased hambulise servaga rohelised lehed ning pikliksüstjad varrelehed. Kasvab padjandina, mille kõrgus küünib 15…25 cm. Õitseb aprillis – mais valgete lõhnavate kobaras paiknevate õitega.

Kaukaasia hanerohi (A. caucasica, syn. A. albida) on mõnedel andmetel alpi hanerohu alamliik, mille tüüpiline kasvukoht mäestikuline. Neid iseloomustavad hallikasrohelised üksikute hõredate hammastega lehed, neist juurmised on äraspidimunajad ja varrelehed alusel südajasnooljad, varreümbrised. Kõdrad on laiuvad. Taimed kasvavad samuti padjandina, kuid nende kõrgus ulatub kuni 20 cm ja õitsevad aprillist juunini. Eelistavad hea drenaažiga kuivemat pinnast ja päikeselist kasvukohta, kuid kasvavad ka tavalisel aiamullal. Taluvad kerget varju, kuid siis õitsevad vähem. Ideaalsed kiviktaimlasse ja kivimüüridele, kuid ka äärislilleks püsilillepeenras. Sordid on eri värvi õite ja täituvusega: ’Rosea’ – heleroosade õitega, mis vananedes pleekivad, puhma kõrgus kuni 15 cm; ’Snowcap’ – sama kõrge, kuid liigist suuremate valgete õitega; ’Plena’ –valgete täidisõitega ja kõrgus ulatub 20…25cm; ’Variegata’ –  lehed on rohelised ja kollakasvalkja äärisega.

Ungari hanerohi (A. procurrens) on väga sarnane kaukaasia hanerohule, kuid on väiksemate lehtedega ja madalam (kõrgus kuni 10 cm). Tuntud on sort ’Variegata’, millel keskelt rohelised lehed muutuvad äärepoolt roosakaks ja edasi kuni kreemikasvalgeni. Valged õied on ainult rohelistel lehtedel.

Tähtkarvane hanerohi  (A. ferdinandi-coburgi) on uuematel andmetel ungari hanerohu sünonüüm ja kõik tema sordid on loetletud ungari hanerohu sortideks. Lisaks juba eelpool mainitud ’Variegata’, on levinud ka rohelise kollasekirjude lehtedega ’Old Gold’.

Milliseid sorte ja liike leidub ühel taimel!