Ma just ei oska öelda kas floristikas kasutatakse astelpaju oksi, aga minu arust kaunid nad on ja muidugi kasulikud!

Astelpaju on hõbepuuliste sugukonna astelpaju perekonda kuuluv põõsaliik.

Põõsas või puu, 3–9 m kõrgune. Oksad asteldega. Lehed lineaalsed, 0,5 cm laiad ja 3–8 cm pikad, hõbedaselt hallikasrohelised.

Kahekojaline taim, emas- ja isasõied eraldi taimedel. Emas- ja isastaimi on võimalik eristada üksnes õiepungade järgi. Emasõiel pole kroonlehti, näha on vaid kollased emakasuudmed. Isasõite kroonlehed on pruunikad, soomusja kattega.

Viljaks on väikeste õlirikaste seemnetega lihakas luuvili. Värvus varieerub kultuursortidel kahvatukollasest oranži ja punaseni. Viljad kinnituvad tihedalt ja tugevalt võrsele, mis teeb saagi koristamise keeruliseks.

Looduses kasvab Euroopast Siberini, Hiina ja Põhja-Indiani.

Harilik astelpaju on ainuke astelpaju perekonda kuuluv liik, millest aretatud sorte seni viljade saamiseks kasvatatakse. Vahepeal läänemaailma jaoks unustusehõlma vajunud taim taasavastati 1930. aastate Venemaal Barnaulis asuvas Siberi aiandusinstituudis. Eestis on hakatud astelpaju tööstuslikult kasvatama ning marjadest saadusi tootma viimasel kümnendil.

Legendid räägivad, et vanad kreeklased lisanud astelpaju lehti ja noori oksi võistlushobuste sööda hulka, mis hobustele nii hästi mõjunud, et karva kohe läikima löönud. On proovitud tänapäeva hobustegi peal – töötab tõesti. Astelpaju lehed olnud lemmiktoiduks ka lendavale ratsule Pegasusele, siit ka astelpaju nimi Hippophae (kr. k. hippos – hobune; phaos – särav, läikiv).

Marju, lehti, koort ja seemnetest saadud õli on kasutatud juba ammustest aegadest – ravivahendina on astelpaju leidnud mainimist Tiibeti kroonikates juba 800 aastat e. Kr

Istutatakse ka vabakujulisi ja pügatavaid hekke ja Eestis on kasutatud edukalt näiteks Tallinna lähedal Maardu ammendatud fosforiidikarjääride taashaljastamisel. Kasvatatakse meil ka sadadel hektaritel marjakultuurina. Mõned sordid: ’Dorana’ – nõrgakasvuline ja vähe juurevõsusid moodustav, kuid väga rikkaliku viljumisega; viljad tumeoranžid, väga kõrge C vitamiini sisaldusega; ’Frugana’ – varavalmiv saagikas keskmise suurusega viljadega sort; ’Hergo’ – keskvalmiv, heleoranžide viljadega saagikas sort.

Astelpaju paljundatakse tavaliselt kas seemnetega, pistokstega või haljaspistikutega. Oma aeda oleks kõige sobivamaks põõsaste uuendamise viisiks valida pistokstega või seemnetega paljundamine.

Kõige lihtsam viis on loomulikult seemnetest paljundamine. Sellisel juhul võib sügisel panna potti seemned ning oodata, kuni nendest sirguvad taimed, mis on lõpuks piisavalt suured, et õue oma kohale istutada.

Pistokstega paljundamisel lõigatakse need kevadel enne pungade puhkemist lähtepõõsa juurdekasvu keskosast – pikkusega 20 cm. Alumised osad ja ladvaosa pistikuks ei kõlba. Lõigatud oksad pannakse niiskesse liiva 10-15 kraadi juures juurduma kümneks päevaks, seejärel võib need asetada ka vette.

Mullale, kuhu istutatakse pistikud, segatakse juurde liiva ja komposti. Juurdumiseks sobiv temperatuur on 20-25 kraadi. Sellisel juhul juurduvad pistikud kuue nädala jooksul.

Astelpaju vilju on sügisel kõige parem koguda käsitsi. Olenevalt sordist hakkavad astelpaju viljad valmima alates augustist. Ühe sordi koristusaeg jääb tavaliselt paari nädala piiridesse. Koristusküpsed viljad on alguses kõvad ja tihedad. Täisküpsed viljad muutuvad pehmeks ja noppimisel purunevad kergesti. Pärast purunemist riknevad need päevaga. Hapu mahl võib panna käed kipitama ja sellepärast on hea kanda näiteks õhukesi latekskindaid.

Astelpaju kasvatamine on suhteliselt lihtne kuna ta ei vaja erilist väetamist. Siiski on hea teada, et astelpaju on suhteliselt niiskuslembeline ja kuumal suvepäeval võiks teda kasta. Samas ei talu ta seisvat vett ning seega ei tohi teda ka üle kasta. Astelpaju võiks panna kasvama kohta, kuhu kevadel ei kogune lumasulamisvesi ning kuhu on kavas hiljem muru külvata. Tal on nõrgad pinnalähedased juured ning neid võib mullaharimine vigastada. Murul on ka marju mugavam korjata.

Astelpaju ei talu meie niiskeid ning ebaühtlaste temperatuuridega talvitumistingimusi, seega peab kindlasti jälgima, et sort oleks meie kliimasse sobiv.

Nii, et saate ühendada kasuliku ja ilu kokku!