| Blogi postitused
Pildil Hiina kadakas

Kadakas on imeline puu, ehk võib-olla mitte nii hinnatud kui ta tegelikult on. Uurime lähemalt!

Teiste nimedega: kattai, kadajas ja kadarik.

Kadakas on puu, kellega on igaühel kokkupuudet olnud. Väikesed poisid meisterdavad tema sitketest okstest vibusid, tüdrukud panevad kokku ilusaid pärgi ja kimpe, pereisa teeb saunas kadakasuitsu ja valmistab õhtuks saunavihad, vanaema teeb marikäbidest tuhandete tõvede vastu aitavat imerohtu, vanaisa nikerdab kauneid kujukesi.

Palju huvitavaid raviomadusi on meie meresaarte ja Loode-Eesti ühel tavalisemal puul tingitud temas sisalduvatest eeterlikest õlidest ja suhkrutest. Need annavad puule meeldiva aroomi, suitsusauna kasuliku toime. Tekkiv suits hävitab väga hästi kahjulikke pisikuid. Kui kadakaokstele valada peale keevat vett ja tekkivat auru sisse hingata, aitab see köha, nohu ja kopsuhaiguste vastu. Nii okastest, okstest kui marikäbidest saab valmistada väga erinevate raviomadustega õli. Okstega on tehtud tavalisest vanniveest ravivett, mis aitab reuma ja liigesehaiguste korral.

Et vältida haigestumist, soovitatakse iga päev süüa mõni kadakamari. Tegelikult ei ole need tõelised marjad, sest okaspuudel on käbid. Kadakal nimetatakse neid marikäbideks. Viimaseid võib põõsa küljest leida aastaringselt, sest need ei varise valmides kohe maha. Okstel peavad marikäbid püsima seepärast, et linnud saaksid süües kadaka seemneid levitada. Kui ei ole võimalik iga päev metsa “marjule” minna, on õige koguda marikäbisid varuks. See ei ole keeruline, sest need säiluvad kuivatatult päris hästi. Et nende raviomadused oleksid parimad, tuleb jälgida, et korjataks vaid sinakasmusti marikäbisid, sest rohelised on alles toored, ja teiseks, et neid liiga ära ei kuivatataks. Tasub ka meeles pidada, et raviteid tuleks hoida kuivas, jahedas ja pimedas. Kadakamarju on eestlased tarvitanud neeru-, põie-, soole- ja maohädade korral, ka söögiisu tõstmiseks. Tavaliselt valmistatakse neist teed. Marikäbide otsas oleva risti meenutava kujundi tõttu on seda puud eriti Ida-Eestis pühaks puuks peetud. Kadakapuust aiateibad ja hernekepid on vastupidavamad, kui ükskõik millisest teisest puust lõigatud.

Kuigi kadaka äratundmisega ei teki vast kellelegi probleeme, on vahest siiski huvitav kadakaoksa enda jaoks avastada. Nimelt on tal okkad kolmekaupa männases ja nende eluiga on neli aastat. Okkad vahetuvad märkamatult ja seepärast pole kadakas kunagi täiesti okasteta. Teine huvitav asi on see, et võime korraga ühel puul näha nii rohelisi kui ka siniseid “marju”. See tuleb sellest, et kadakakäbid valmivad kaks aastat: esimesel aastal on rohelised, teisel sinised. Kadakas on kahekojaline taim. Seetõttu on marikäbid ainult osal puudest (emastaimel), teistel pole neid kunagi. Kadakas on tänuväärne kodupaik ka paljudele lindudele, kel suur osa toidust kadakamarjadest koosneb. Kahjureid on sel sitkel puul vähe.

Kindlasti olete kõik näinud kasvamas kadakat. Tegu ei ole tavalise põõsaga, millest looduses ringiga mööda käia. Kadakat saab edukalt kasutada hekina või ilupuuna lillede vahel ning lisaks sellele on tegu väga kasuliku ravimtaimega.

Kadaka perekonnas on vähemalt 40 liiki, kuid ainult 9 neist kasvab Euroopas. Harilik kadakas, millest edaspidi juttu tuleb, kasvab Euraasia kesk-ja põhjaosas ning Põhja-Ameerika mandril. Kadakas on igihaljas tugevasti harunev põõsas, mis kasvab 1-3 meetri kõrguseks ning mille oksad on rõhtsad või püstjad.

Kadakas armastab valgust ja eelistab kergemat ja kobedat mulda, kuid peab vastu ka teistsugustes tingimustes, näiteks kasvab hästi ka poolvarjus. Harilikku kadakat on mõttekas paljundada seemnetega, sest istik juurdub halvasti. Põõsa juurestik  on  seotud seenemükoriisaga, sellepärast tuleb kadakat alati ümber istutada koos mullapalliga, et vajalik seeneniidistik kaasa tuleks.

Kadakas ei talu rammusat mulda ning võib seal haigestuda. Kuigi ta kasvab hästi kehvemal pinnasel, ei talu põõsas läbikuivamist ja seda eriti nooremas eas. Kõik kadakad taluvad hästi kärpimist ning pügamise teel saab anda neile kompaktse kuju. Näiteks sambakujuliste kadakate võra on soovitatav talveks kinni siduda, et vältida sulalume põhjustatud inetut võraokste kooldumist. Madalakasvuliste ja talveks lume alla jäävate kadakapõõsaste pealt tuleks paksu sulalume lobjakakiht eemaldada kuna pikka aega niiskes ja ummuksis olev tihe oksastik võib haigestuda ja hävida.

Kadaka looduslikule kasvukohale on lähedased kanarbikulistest taimedest koosnevad aiad. Madalakasvulisi sorte on võimalik edukalt kiviktaimlas kasvatada, roomava kujuga taimed aga sobivad ideaalselt müüripealsetele ning nõlvadele. Näiteks näevad koos kadakatega väga kaunid välja roosid, liiliad ja mitmesugused dekoratiivsed kõrrelised.

Üheks kasuliks aineks on kadakaõli, mida sisaldavad okkad ja puit. Kadakaõli on tugev antiseptik, ergutab ja tugevdab närve, leevendab külmetushaigusi, desinfitseerib õhku, toniseerib, leevendab reumavalusid, soodustab jääkainete eraldumist kudedest, stimuleerib vereringet, alandab veresuhkru taset, leevendab aknet ning desinfitseerib nahka ja nahahaavu. Kui kadakaokstele valada saunas peale keevat vett ja tekkivat auru sisse hingata, aitab see köha, nohu ja kopsuhaiguste vastu.

Linnupidajad võivad peenestatud okkaid kasutada linnusöödana, kuna need sisaldavad palju vitamiine.  (Eriti vitamiinirikkad on noored kadakaokkad.)

Marju ja noori okkaid kasutatakse meditsiinis ja kulinaarias, aga ka lõngade värimisel ning sõltuvalt peitsist saadakse hall, roheline, kollane või pruun värv.

Täiesti küpseid kadakamarju kogutakse septembrist novembrini käsitsi noppides. Et vältida haigestumist, soovitatakse iga päev süüa mõni kadakamari. Tegelikult ei ole need tõelised marjad, sest okaspuudel on käbid. Kadakal nimetatakse neid marikäbideks. Viimaseid võib põõsa küljest leida aastaringselt, sest need ei varise valmides kohe maha. Mingil juhul ei tohiks neid raputada, sest muidu tulevad kaasa ka rohelised marjad.

Kogutud marjade hulgast eraldatakse tuulamise teel okkad ja muu praht ja seejärel marjad kuivatatakse. Maitselt on valminud kadakamari algul magusvürtsikas, hiljem vaiguselt kibe. Tasub ka meeles pidada, et neid tuleks hoida kuivas, jahedas ja pimedas.

Kadakamarju on eestlased tarvitanud neeru-, põie-, soole- ja maohädade korral, ka söögiisu tõstmiseks. Tavaliselt valmistatakse neist teed. Kadakamarjad sisaldavad kuni 20% suhkruid, 20% tselluloosi ning vähesel määral eeterlikke õlisid, C-vitamiini ja mineraalaineid. Rahvameditsiinis kasutati kadakamarju higistama ajava vahendina ning reuma raviks. NB! Kuna kadakas ärritab neerusid, siis ei soovitata seda neeruhädade korral ning samuti rasendana kasutada.

Kadakamarju võib kasutada lisandina väga paljudes toitudes. Näiteks annab ta huvitava maitsevarjundi erinevatele marinaadidele. Väga hästi sobib kadakamarja kasutada ka praetud linnu- ja loomaliha maitsestamisel. Köögiviljadest on kadakamarjad heaks vürtsiks punasele kapsale, punapeedile, kurkide, kõrvitsa, tomatifüüsali, peedi marineerimisel.

Nagu artiklist selgus on tegu väga kasuliku põõsaga ning loodetavasti leiab kadakas oma koha ka Teie aias.