| Blogi postitused

Kindlasti paljudele tuntud, kevadel ka selliseid esimesi taimi, mis muru seest õied välja poetavad.

On korvõieliste sugukonda kuuluv taimeliik. Rahvapäraste nimedega margareeta ja jaanikakar. Taim on Eestis tavaline ilutaim. Taim metsistub kergesti

Mõnele ehk üllatav, aga paljudes aedades umbrohuna murus jõudsalt levivat kirikakart ehk margareetat saab kasutada nii köögis kui ka koduapteegis. Näiteks võib selle tõmmisega puhastada aknest vaevatud näonahka või keeta õisikud rabarberitega moosiks.

Kirikakar (Bellis) on peamiselt mitmeaastaste rohttaimede perekond korvõieliste (Compositae) sugukonnast. Neid leidub umbes 15 liiki, mis looduslikult on levinud Lääne- ja Kesk-Euroopas, Vahemere maades, Krimmis, Kaukaasias ja Väike-Aasias niisketel niitudel ja metsalagendikel.

Kirikakra lehed moodustavad juurmise kodariku, korv­õisikud asetsevad varrel üksikult, putkõied on kollased, keelõied valged, roosad või punased. Eestis kasvatatakse aedades ja parkides ilutaimena madalat kauaõitsvat harilikku kirikakart (Bellis perennis) ehk maarjalille ja selle täidisõisikulisi sorte.

Rahvas kutsub seda umbrohuna murusse tungivat lille nii margareetaks, marienbluumeniks, mariiekeseks, belliseks, pillaks kui ka maarjalilleks. Vahel kutsutakse seda ka aia pärliks, sest õitseb pidevalt ja rikkalikult maist septembrini. Seda kasvatatakse tavaliselt kaheaastase lillena, pikemal kasvatamisel hakkab õie suurus ja täidetus taandarenema.

Taim uueneb pidevalt isekülviga. Et isekülv on suuresti isetegevuslik ettevõtmine, hakkavad noored kirikakrad kasvama just seal, kus tahavad. Püsilillepeenra serv, mille oleme kord kirikakardega ääristanud, nõuab igal kevadel n-ö ridade koondamist noorte taimede ümberistutamise näol. Kohati on metsistunud ja muutunud muru-umbrohuks.

Harilik kirikakar on Eesti lääneosas ja saartel metsistunud. Sellele meeldib kasvada hästi tihedaks tallatud niiskel mullal ja sagedasti niidetavas vanemas murus, kus õitseb kenasti kevadest sügiseni ka paari sentimeetri kõrgusena.

Kirikakart paljundatakse seemnetega või puhmaste jagamisega. Sorte saabki ainult puhma jagamisega paljundada. Seemned külvatakse potti või kasti hoolikalt kobestatud niiskele mullale ja kaetakse 4–5 mm mullakihiga. Parim aeg külvamiseks on mai ja juuni. Vältida tuleks külvide läbikuivamist ja liigniiskust.

Kui seemikud on tärganud, harvendatakse need umbes 10 cm vahega. Kasvukohale tuleks sellisel juhul noored taimed istutada 15 cm vahedega augusti teisel poolel või septembris. Õitsemist saab nautida järgmisel kevadel.

Kirikakrad sobivad ideaalselt kiviktaimlasse. Eelistatud on päiksepaisteline kasvukoht ja niiskem toitainerikas aiamuld. Varjulises kohas venivad õievarred pikaks ja õied jäävad väikeseks. Kirikakart võib kasvatada ka potilillena talviseks ajatamiseks.

Carpeti seeria sordid kasvavad 15 cm kõrguseks, moodustades kompaktsed valgete, roosade ja punaste täidisõisikutega puhmikud. Õite läbimõõt 2,5–5 cm.

Habanera seeria sordid moodustavad pikkade keelõitega suuri ühtlasi korvõisikuid. Õisiku läbimõõt 6 cm.

Pomponette’i seeria sordid kasvavad 10–15 cm kõrguseks ja neil on 2–5 cm läbimõõduga pompoonõied, mis koosnevad vaid nõeljatest putkõitest. Õied on valged, roosad ja punased.

Nii, et ootame peatselt poevad need armsad nupsukesed murust välja!