| Blogi postitused
Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris), mida meie kandis on alati paburitskiks kutsutud

Mõnusad hapukad marjad.

Teiste nimedega: barbariis, hapumarjapuu, kukerkuusk ja paaberits.

Kukerpuu jääb kindlasti meelde kõigile neile, kes maitsevad ta punaseid marju. Need on mõnusalt hapuka maitsega. Marjad on küll väikesed, kuid kasvavad suures kobaras ja seetõttu on neid lihtne korjata. Kukerpuu marjad on paljudes tööstusharudes hinnatud. Näiteks tehakse neist kompvekke. Varem laialt levinud köhaleevendav lutsukomm “Barbariss” oli just selle marja abil hapukaks tehtud. Kukerpuu ladinakeelsest nimest Berberis sai komm oma nime, aga sellest on tekkinud saksa ja vene keele vahendusel palju rahvapäraseid nimesid (paburitski, barbariis jne.). Kuid marjadest tehakse ka maitsvat keedist, samuti tarretisi. Hapukad marjad on ka jookide valmistamisel alati hea materjal. Kukerpuu marjadel on nii lai kasutuspõld seepärast, et nad sisaldavad palju erinevaid happeid ja suhkruid, aga rohkesti ka vitamiini C. Muide, ka siis kui marju pole, saab kukerpuult hea maitse suhu. Hapukad on ka lehed, mida võib julgelt näksida.

Kukerpuu on aga rohkemat kui lihtsalt söögitaim, ta on abimees ka ravimisel. Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Lehti kogutakse pärast õitsemist, juuri septembris-oktoobris. Kukerpuust valmistatud ravivahendeid on edukalt kasutatud mitmete seedehäirete, maksahaiguste ja sapiteede hädade korral. Neil on ka valuvaigistav ja verejookse peatav ning vereringe tööd parandav toime.

Rohkesti on harilikku kukerpuud kasutatud värvimisel. Tooretest marjadest saadi kollast, valminutest punast värvi villast kangast, siidriiet või nahka. Sidrunkollast värvi annab koor ja juured, isegi puit. Puit on ka ise kollakas, kõva ja sobib hästi väikeste iluesemete valmistamiseks. Eriti kauni läike omandab kukerpuu puit aga poleerimisel.

Sageli võib kukerpuud näha linnaparkides. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Tihti võib kohata ka tema kaunist tumepunaste lehtedega vormi. Hea on seegi, et ta laseb enda kallal kääridega tööd teha. Nii võime sageli kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse aga kõik kukerpuud ära hävitada, sest tema kevadiste lehtede all võime leida oranzikaid punktikesi: roosteseeni, kes hiljem hakkavad kahjustama meie söögivilja.

Peale hariliku kukerpuu, kes kasvab meil looduses, võib pargis sageli kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on aga terve, harilikul on see saagjas. Ka on sel võõramaalasel õied välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Ka on hariliku kukerpuu astlad tavaliselt kolmeharulised, sel teisel aga üheharulised. Muide, astlad on neil tekkinud lehtedest. Selles veendumiseks püüdke üks astel ära tõmmata ja te näete, et see tuleb ära nagu leht, ilma, et tõmbaks endaga ühes osa koorest või puidus.

Harilik kukerpuu (B. vulgaris) kasvab 2-3 m kõrguse haruneva põõsana, oksad püstised või veidi tipuosas väljapoole kaardunud. Areaal Kesk- ja Lääne-Euroopast kuni Põhja-Ameerikani. Eestis kasvab loodusliku liigina Põhja- ja Lääne-Eestis, olles meil oma areaali põhjapiiril. Põllumeeste hulgas põlatud liik, etendades teraviljade roosteseene vahe-peremeestaime rolli. Kasvab meil metsaservades päikeseküllastel kasvukohtadel, üksikute põõsastena jäätmaadel, põllupeenardel jne. Eelistades lubjarikkaid muldi. Võrsed noorelt kollakad kuni pruunikad, veidi kandilised ja rõmelised, vanemad võrsed hallikad. Lühivõrsete alusel asuvad 1-2 cm pikkused veidi lapikud astlad, millised on noortel võrsetel üheharulised, vanematel kolmeharulised.

Lehed kinnituvad kimbuna lühivõrseile, laielliptilised, peenogajalt saagja servaga, pealküljelt tumerohelised, matid, alt heledamad, puhkedes veidi punakad, leheroots 1…2 cm, lehed sügisel oranzpunakad, hapuka maitsega, võib süüa. Õied kollased, 4…6 cm pikkustes rippuvates kobarates 15…25 kaupa, lõhnavad ja sisaldavad nektarit. Viljad punased piklikud kuni 1,5 cm pikkused marjad, peites eneses 2-3 piklikku kõvakestalist seemet. Viljad söödavad, sisaldavad õunhapet ja C-vitamiini, valmistatakse marmelaade, puuviljaveine jne. Hariliku kukerpuu puhul ei saagi väga kindlalt öelda, kas on ta meile levinud looduslikult või hakanud naturaliseeruma mõisaaedadest loodusesse lindude kaasabil. Mõisaaedades kasvatati harilikku kukerpuud tavaliselt heki- ja viljapõõsana, ning keedeti selle marjadest kõrge C-vitamiini sisaldusega keedist ning mahla. I. Mitšurinil on aretatud hariliku kukerpuu seemneteta sort, milline kõlbab selleks otstarbeks kõige paremini. Kaukaasias valmistatakse kukerpuu marjadest koos punase pipra kauntega head kastet šašlõki juurde. Kukerpuu marjadest aurutatud mahla kasutati varem äädika aseainena. Kukerpuu noortest, hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Põõsaste võrsete ja eriti juurte koort kasutati kollase värvi saamiseks (NB! koor mürgine), millega värviti villa, nahka ja paberit . Pea kõik taimeosad sisaldavad mitmeid alkaloide, neist kõige enam berberiini, mida leidub värsketes taimeosades 0,1…1,3 %. Berberiinil on verejooksu peatav, vererõhku alandav ning bakteritsiidne toime. Harilik kukerpuu on meeldiv põõsas haljastuses, neist saab istutada vabakujulisi ja pügatud hekke, põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Vähenõudlik liik mulla ja niiskuse suhtes. Sobib istutada täisvalgusesse ja talub hästi kärpimist ning linnatingimusi, kuid saab hakkama kasvamisega ka poolvarjus, venides siis üsna kõrgeks. Sordid: ’Alba’ – viljad valged kuni kollakasvalged; ’Asperma’ – viljad ilma seemneteta, põõsad peavad selleks küllaldaselt vanad olema; ‘Atropurpurea’ – sort, millisel on lehed kogu vegetatsiooniperioodi jooksul tumepunased, alt tihti kaetud kirmega, põõsaste mõõtmed ja kasutamisvõimalused samad põhiliigiga; ’Dulcis’ – viljad magusad või ainult veidi hapukad; ’Lutea’ – viljad helekollased; ’Marginata’ – lehed valgeservalised; ’Variegata’ (’Aureomarginata’) – lehed kollaseservalised.

Amuuri kukerpuu (B. amurensis) on kuni 3,5 m kõrguseks kasvav suvehaljas põõsas, pärit Hiina põhjaosast ja Venemaa Primorjest, kasvades alusmetsarindes ja metsaservadel. Võrsed noorelt kollakad, vanemas eas hallid, astlad kolmeosalised, kuni 3 cm pikad, noortel üheaastastel võrsetel 4-5 vahel ka 7-osalised. Lehed elliptilised kuni äraspidimunajad, 3…8 x 2…5 cm, peenogajalt saagja servaga, alt sinakad, paljad. Õied kuni 10 cm pikkustes 10…25 õielistes kobarates, kollased. Erkpunased marjad, kuni 1 cm pikkused, ovaalsed, kaetud härmatisega, valmivad sügisel. Liik on kiirekasvuline, kuivust taluv, hea meesaagikusega, talub kärpimist. Kasutatakse nii üksik- kui grupiistutustes, samuti hekkide rajamisel. Talub ka mõõdukat varju. Sordid: ’Flamboyant’ – lehed munajad kuni elliptilised, 3…5 cm pikad, pealt erkrohelised, alt sinakad, sügisel leekivpunased.

Juliana kukerpuu (B. julianae) – iihaljas, kuni 2,5 (4) m kõrguseks ja avapäikeses umbes sama laiaks kasvav, väga tihe püstine, vanemas eas rippuvate võrsetega põõsas on pärit Hiina keskosast Hubei provintsist, kasvades alusmetsarindes ja metsaservadel. Võrsed ribilised, noorelt kollased, hiljem hallikad, astlad kolmeosalised, jämedad, kuni 4 cm pikad. Lehed kitsaselliptilised kuni äraspidimunajad, 3…10 x 1…2,5 cm, paksud, nahkjad, leheserva iga cm kohta 2…4 teravat oga. Õied kollakad, punaka sisemusega, 8…15 kaupa kobaras. Viljad kuni 1 cm pikad, piklikud, kirmega kaetud, tumesinised. Meil liigi kasvatamine pole eriti levinud, kuigi Lääne-Eestis tasuks proovida. Dekoratiivne igihalja lehestikuga põõsas ja seetõttu alates Kesk-Euroopast lõuna poole kasutatakse laialdaselt kõikjal haljastuses. Ei talu väga tugevat varju, kuid mõõdukas vari on talvisel perioodil teretulnud, samuti ei meeldi liigile tuuline kasvukoht. Talub linnatingimusi ja kuivust, on igihaljastest kukerpuudest kõige külmakindlam. Sordid: ’Dart’s Superb’ – püstjate võrsetega ja põhiliigist väiksemate lehtedega; ’Klugowski’ (’Klugowskiana’) – laikuhikjas, tihe, kuni 2 m kõrgune aeglasekasvuline, põhiliigist palju külmakindlam sort; ’Lombarts Red’ – lehed altküljelt lillakasroosad.

Thunbergi kukerpuu (B. thunbergii) kodumaaks on Jaapan ja Hiina, kasvades mäestikunõlvadel kuni 1,5 m (kodumaal 2…..3 m) kõrguse püstise ja väga tihedalt hargnenud põõsana. On meil veidi külmaõrn, karmidel talvedel külmuvad viimase aasta võrsed, kuid taastuvad hästi. Ei ole kõrreliste roostehaiguste vaheperemeestaimeks. Võrsed tugevalt rõmelised, noorelt kollakad kuni punakaspruunid, vanemas eas pruunikad, astlad enamasti 1-osalised. Lehed talbjad kuni äraspidimunajad, terveservalised, õhukesed, pealt kollakasrohelised, läiketa, alt sinakad, sügisvärvus sarlakpunane kuni oranz. Õied 3-5 kaupa kimpudes, kollakad, väljast veidi punakad, umbes 1 cm läbimõõdus. Viljad piklikud, korallpunased, kuni 1 cm pikkused marjad, põõsal kuni talve tulekuni. Haljastuses kasutamine väga populaarne, saab istutada madalamaid vabakujulisi ning pügatavaid hekke ja üksikpõõsaid või gruppe. Talub kärpimist ja kuiva kasvukohta, linnatingimusi ja kehva pinnast, eelistab kasvada avapäikeses kuid talub ka mõõdukat varju. Juurestik pinnapealne, rikkalikult narmasjuuri. Hea meetaim.  

Sordid: ‘Atropurpurea’ – võrsed punased, lehed suvel punased, sügisel purpurpunased; ‘Atropurpurea Nana’ – kuni 60 cm kõrgune ja sama lai madal põõsas, tumepunaste, 1-2 cm pikkuste lehtedega; ‘Aurea’ – kuni 1 m kõrgune kollaste lehtedega ümar aeglasekasvuline põõsas; ’Brouwers Green’ – 1965, Brouwers; nagu põhiliik aga lehed jämesaagjamad ja jäävad kauem rohelisteks; kasv laiuv, püstine, jämedate võrsetega; lehed ümar-elliptilised, üsna suured, helerohelised, sügisvärvus vähem või rohkem kollane; ’Electra’ – kasv tihe ja laiuv, kuni 1,5 m kõrge, võrsed punakaspruunid, astlad harunemata; lehed ümarad kuni elliptilised, helerohelised, sügisvärvus kollane ja oranz kuni tulipunane ning üks kaunemaid sügisel; ’Erecta’ – kasv väga tugev, püstine, hiljem rippoksaline; lehed väga helerohelised, vara varisevad; ’Green Carpet’ – väga laiuva kasvuga, kuni 1 m kõrgune allakäändunud võrsetippudega põõsas, lehed laielliptilised kuni ümarad, kuni 2 cm pikad, sügisvärvus oranzkollane kuni leekivpunane; ’Harlequin’ – nõrgakasvuline punaste lehtedega sort; lehed väikesed, roosad, valgete ja hallide laikudega; ’Kelleriis’– laiuva kasvuga põõsas; lehed rohelised, valgete laikude ja täppidega, meenutab sorti ’Silver Beauty’, kuid on suurem, sügisvärvus roosa, laigud lehtedel jäävad püsima; ‘Kobold’ – kuni 0,5 m kõrguseks kasvav ja laiuv puhkedes punakate, hiljem tumeroheliste lehtedega põõsas; ’Red Chief’ – kõrge, kuni 2 m kasvav laiuv põõsas, lehed lantsetjad, kuni 4 cm pikad, purpurpunakat värvi, õisi vähe; ‘Red Pillar’ – kuni 1,5 m kõrgune, sammasja kasvuga pruunikaspunaste lehtedega sort; ’Red Wonder’ – edasine selektsioon sordist ’Atropurpurea’, kuid on sellest nõrgemakasvuline; ’Rose Glow’ (’Ida’) – laiuv püstine põõsas kuni 1,5 m kõrge; lehed leekiv punakaspruunid kuni karmiinroosad, hiljem tuhmjalt punakaspruunid roosade, samuti hallide ja valkjate laikudega.

Nüüd on lugemist kohe pikemalt.