Alustame uuel aastal meie blogi sellise imekauni püsiktaimega nagu harilik lumikelluke.
Võib-olla mõned mõtlevad, et miks jaanuaris rääkida llumikellukesest, siis vastus on lihtne.
Leidsin huvitava artikli mille juures oli ainult pilt ja seal olid igakuu kohta väljatoodud sünnililled. Jaanuari kuu on pühendatud harilikule maikellukesele. Kindlasti leidub palju artikleid kus on jaanuaris hoopis teistsugune sünilill, aga hetkel vaatame seda antud järiestuses.

Lumikellukestel leidub erinevaid sorte ja nüüdisajal on neid veel rohkem aretatud. Kui kellelgi leidub midagi põnevat võib seda meiega jagada.

Lumikelluke (Galanthus) on umbes 19 liigiga sibultaimede perekond amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonnast, mis looduslikult kasvavad Euroopast Lääne-Aasiani. 
Harilik lumikelluke(Galanthus nivalis) on taimeliik amarülliliste sugukonnast lumikellukese perekonnast

Lumikellukest võib kasvatada terves Eestis. Taime varane õitsemine on võimalik tänu sellele, et lillel on eriline võime alajahutada taimevedelikku suhkru abil. Lumikellukesed kasvavad 10-15 cm kõrgusteks. Vars on lehtedeta. Lehed kasvavad kodarikuna, neid on 2 tükki. Lehelaba on ühtlaselt kitsas, 5-7 mm laiune, vanemana nõgus, terveservaline ja tömbiotsaline. Õitsemise alguses on leht lühem, lõpupoole ulatub kuni õieni. Õis on piklik-kerajas, kolme õiekattelehega.

Lumikellukesed sobivad püsikupeenardesse, sest nad on kõige varasemad õitsejad juba siis, kui teised taimed pole veel tärganudki. Kevade edenedes annavad nad ruumi teistele taimedele. Hea alternatiiv on istutada lumikellukesed õuemurusse, näiteks puude ja põõsaste lähedale, kust lumi kõige varem ära sulab. Lumikelluke levib hästi sibulate, tütarsibulate ja seemnete abil. Lille seeme sisaldab õlirikast elaiosoomi, mis meeldib sipelgatele. Nende abil toimubki taime levik seemnete abil. Lumikellukesed on mürgised taimed.

Lumikellukestele meeldivad kõik kasvukohad päikeselisest varjuliseni. Päikeselisel kasvukohal algab õitsemine varem. Lumikelluke on kasvusubstraadi suhtes vähenõudlik, sest ta jõuab õitseda enne, kui kevadine niiskus jõuab pinnasest kaduda. Tihedat savikat mulda tasuks siiski vältida. Kasvusubstraadi parandamiseks kasutatakse Aiamulda ja Sibullillede toitesegu. Septembris pannakse lumikellukeste sibulad 8-10 cm sügavusele maha, taimede vahe peaks olema 5-10 cm.

Peatsete kohtumisteni ja kirjutage meile julgesti. Lilleline maailm on nii rikkalik, et jagame seda üksteisega.