Usun et antud taim on nö metsa v põllu taim, mida ta endast kujutab ei tea, aga uurime lähemalt!
Teise nimega: ingverid, maapihlad, atlahein ja krampjuur.
Harilik näär on meie tavaline sarikaline. Võrreldes enamike teiste putkedega on ta suhteliselt väikesekasvuline: harilikult ei küüni ta üle inimese põlvekõrguse. Kasvab harilik näär kõikvõimalikel kuivadel niitudel, aga ka hõredates metsades, eelistades lubjarikkamaid kohti, näiteks paekivialadel olevaid loodusid. Ära tunneb nääri lehtede järgi. Nimelt on tal kahte tüüpi lehti. Ühed on juurmise kodarikuna maapinnal. Need on lihtsulgjad liitlehed, mille lehekesed on täiesti munakujulised, saagja servaga. Enamik lehti ongi sellised, ka alumised varrelehed. Nende järgi on tekkinud ka nimi maapihlad (sarnasus pihlaka lehega). Varre keskosas ja ka tipul võime aga näha tillilehtede sarnaseid kitsaid lehti. Ühtegi teist sarnaste lehtedega putke meie looduses pole. Segi võib ta minna vaid oma perekonnakaaslasega: suure nääriga. Viimane on kuni meetrikõrgune, tema vars on sügavamate vagudega ja lehekesed pikema rootsuga.
Vanarahva hulgas on nääri kõrval laialt levinud veel teinegi nimi: ingver. See on tulnud apteekrite kaudu, sest nääri juurikad meenutavad veidi ingveri omi ja neidki kogusid apteegid ravimiks. Nääri juurikas on mõru ja sisaldab mitmeid tugevatoimelisi eeterlikke õlisid, teda on kasutatud väga paljude haiguste raviks. Peamisteks olid kõhuhädad ja nahahaigused ning köha, tee on röga lahtistava toimega. Kuid temast on abi ka haavade loputamisel, neerukivide puhul, silmapõletike korral, nääri tee tõstab söögiisugi. Teeks tuleb võtta 1¼3 grammi kuivatatud juuri poole klaasi vee kohta, keeta kümme minutit ja siis juua korraga ära. Muidugi on mõttekas ka enne kurnata, taimetükke ei pea ju neelama. Samuti on vanarahva hulgast pärit tähelepanek, et kui “verejooksvarohtu” (harilik näär) panna värskele haavale, siis jääb veri kohe seisma. Veterinaarias on teda kasutatud sigade niinimetatud atlahaiguse korral, sellest nimi atlahein. Atlahaigus on haigus, mille korral ilmuvad looma kaelale punased laigud, kael võib minna paiste, muutuda kõvaks, arstide poolt kasutatavaid haigusnimetusi on selliste nähtude kohta mitmeid. Kaasajal seda taime meditsiinis enam ei kasutata.
Harilik näär on looduslikel karjamaadel ka hea söök kariloomadele, samuti toiduotsinguil liikuvatele metsaelanikele. Tema noortest lehtedest saab maitsva supi või salati ka inimene. Kõige rohkem on ta siiski väikeste putukate asendamatu kaaslane. Kuna ta kasvab päikese käes, siis meeldib tema õiesarikatel end soojendada paljudel pikatundlalistel sikkudel, läikivatel kuldpõrnikatel ja teistelgi mardikatel. Magusa suutäie leiavad rohkete õite meeketastelt nii suured mesilased kui ka päris väikesed kääbuskärbsed. Viimaseid jahivad aga heleda varjevärvusega kiired ämblikud. Nii et ta on tõesti nagu üks suur “elupuu”.
Tundub mitekülgne taim, looduses jalutades teinekord teate trehvata!