| Blogi postitused

Uurime siis lähemalt kust saab alguse peaaegu koguaeg toiduvalmistamisel kasutatav õli!

on laia levilaga taim — alates Makroneesiast (Kanaarid, Madeira, Assoorid) kuni Himaalaja ja Lõuna-Aafrikani välja. Õlipuu (Olea) perekonda kuulub 30 liiki igihaljaid puid ja põõsaid. Looduses kasvavad nad Vana Maailma troopikas ja parasvöötme lõunaosas. Õlipuu on väga leplik, ta suudab kasvada ka toitainevaestel klibustel muldadel ja mäenõlvadel.

Esimesed andmed õlipuu kasvatamise kohta on teada Kreetalt — umbes aastast 5000 eKr. Sealt levis õlipuukasvatus Egiptusse, Kreekasse ja Väike-Aasiasse. Ameerikasse viisid õlipuu portugallased ja hispaanlased 18. sajandil. Eesti ainus looduslik õlipuuline on saar. Aga aiataimedena kasvatatakse õlipuu lähisugulastest forsüütiat, sirelit, ligustrit, harvem lumepuud, fillüüreat ja osmantust. Toataimena on õlipuulistest tuntuim healõhnaline jasmiin.

Mida kõike õlipuust saab

Õlipuuokstega pärjati sõjakangelasi ja olümpiavõitjaid. Lendavat valget tuvi, kel õlipuuoks noka vahel, kujutatakse tänapäevalgi rahu sümbolina.

Puitu kasutatakse tarbeesemete ja mööbli valmistamiseks. Vanas Kreekas aga peeti õlipuud pühaks ja temast võis teha vaid jumalakujusid. Ka templite uksed ja sambad on sageli tehtud õlipuust.

Viljadest pressitakse toiduks ja raviks kasutatavat oliivi- ehk provanksõli. Enne seebi leiutamist tarvitati oliiviõli ka keha puhastamiseks. Oliiviõli oli tuntud ka lambiõlina ning seda kasutati surnute võidmisel.

Kõige suuremad õlipuuistandused asuvad Hispaanias ja Itaalias. Need kaks riiki annavad poole maailma oliivitoodangust. Peale selle kasvatatakse õlipuid veel Kreekas, Türgis, Süürias, Marokos, Tuneesias, Portugalis ja USA-s. Isegi Austraalias, Lõuna-Ameerikas ja Lõuna-Aafrikas leidub suuri õlipuuistandusi. Troopilises Aafrikas ja Lõuna-Aafrikas kasvava loorberilehise õlipuu (O. capensis) puit on üks raskeimaid maailmas, selle tihedus on 1,49.

Harilik õlipuu on kuni 7 m kõrgune igihaljas pikaealine puu. Ta võib elada mitme tuhande aasta vanuseks. Istandusi rajatakse viljakale pinnasele, et puud suudaksid suurt saaki kanda. Saagieas puid ka väetatakse. Vahel kasutatakse puule pritsitavaid hormoone, et saagikust reguleerida.

Õlipuuistandustes hoitakse puud parajalt väiksed, kuigi nende vanus võib olla aukartustäratav. Juba noorte puude tüvekoorel leidub mügarikke, mis vanusega kasvavad. Vananedes muutub tüvi kõveraks ja pahklikuks ning kattub rõmelise korbaga.

Lehed on õlipuul nahkjad, kitsad, kuni 8 cm pikkused, pealt läikivad, altpoolt heledamad ja vahel karvased. Õlipuu õitseb kevadel või suvel. Noored puud alustavad õitsemist 6 aasta vanuselt ja kannavad 50 aastat rikkalikku vilja. Hea saagiaasta vaheldub kehvemaga, nagu meie õunapuudelgi.

Väikesed valged õied moodustavad varte tipus või külgmiselt pöörisõisiku. Õiepungade moodustumiseks on vaja talvist jahedamat perioodi. Alla –5° õlipuu siiski ei talu. Vähemalt kahe kuu jooksul peaks temperatuur olema +10° või natuke madalam. Õlipuu on tuultolmleja, kuid õied viljastuvad kõige paremini niiskevõitu ilmaga.

Oliivid küpsevad puul 6-8 kuud. Sõltuvalt sordist ja kasvatusviisist võivad viljad olla eri suuruse, värvi ja maitsega. Sügisel, oktoobris-novembris saavad koristusküpseks toiduks tarvitatavad sordid. Õlisordid on pikema kasvuajaga ja neid kogutakse talvel, novembrist märtsini. Äsja korjatud viljad süüa ei sünni, sest on liiga kibedad. Enne söömist tuleb neid fermenteerida ehk söögisoodalahuses ja soolvees kääritada.

Ameerikas kogutakse konserveerimiseks poolküpseid vilju, mis on saavutanud normaalsuuruse ja kaalu, kuid alles hakkavad sordile iseloomulikku värvi võtma. Kreekas aga lastakse viljad puul täiesti küpseks saada, seejärel fermenteeritakse neid aeglaselt 6 kuu jooksul. Konserveerimisel lisatakse oliividele soola, paprikat, sibulat, mandleid või troopilisi vürtse.

Oliivid on üsna õli- ja kaloririkkad, sisaldades sõltuvalt sordist ja töötlemisviisist 12-30 % õli. Rohelised oliivid sisaldavad rohkem toiduenergiat ja kaloreid kui mustad. Viimastes on ka rauda. Oliivid ergutavad söögiisu, on kergelt lahtistava toimega ja maksale kasulikud.

Tuntud toapuu

Õlipuu kogub populaarsust ka toataimena, olgu see siis poest ostetud või seemnest kasvatatud. Talvel palav keskküttega ruum talle siiski kõige paremini ei sobi. Kui toas, kus on talvel üle 20° sooja, tahetakse siiski õlipuud kasvatada, peab talle 10-12 tundi päevas kindlasti taimelambiga lisavalgust andma.

Kõige parem on õlipuud kasvatada jahedas talveaias, kus novembrist jaanuari lõpuni on 8-14 kraadi sooja, mitte rohkem. Ka kastmisega peab siis ettevaatlik olema, et juured mädanema ei läheks. Päikselembese taimena vajab õlipuu palju valgust, suvel võib taime koos potiga rõdule või terrassile tõsta või lausa õue viia ja peenrasse istutada. Noor puu vajab kevadel ümberistutamist savikasse neutraalsesse või nõrgalt happelisse mulda. Väga pikki võrast väljakasvanud oksi võib kärpida. Aprillist septembrini võiks õlipuud ka nõrga täisväetiselahusega 2-3 korda kuus väetada. Vanemaid puid muidugi igal aastal ümber istutama ei pea, küll aga vajavad nad ümberistutamata aastatel tingimata lisaväetist.

Midagi huvitavat lugemist. Kellel tekkis huvi, siis tulge meile külla ja tellime teile õlipuu!