Kollane kutsub kohe uudistama ja nii päikeseline samuti!

Harilikku püvilille (Fritillaria imperialis) ehk keisrikrooni on kultuuris kasvatatud juba üle 400 aasta. Selle võluva aialille looduslikeks kasvupaikadeks on Türgi, Iraan, Afganistan, Lääne-Himaalaja. Taime ligi meetrikõrgune vars on keskosas lehitu, männasja õisiku tippu on koondunud kõrglehtede kimp.

Kogu taim levitab iseloomulikku vänget lõhna. On tõestatud, et just seda lõhna kardavad ka vesirotid. Tema sibulaid istutatakse seetõttu aeda ka praktilistel eesmärkidel. Nad aitavad teiste sibultaimede vahel paiknedes närilistele maitsevaid sibulaid kahjustuste eest kaitsta ning tüütuid närilisi peenardest eemale hoida.

Harilik püvilill eelistab elupaigaks päikeselist kasvukohta ning väga hea drenaažiga viljakat mulda. Kasulik on enne istutamist peenrasse rammu lisamiseks kaevata hästi lagunenud kompostmulda. Selle puudumisel teeb töö ära ka tavaline aia sügisväetis.

Sõltuvalt suurusest istutage umbes rusika mõõtu sibul 20–30 cm sügavusele. Vahetult sibula alla ja ümber on kasulik panna liiva või peene kruusa kiht, see hoiab liigse niiskuse ja sellega koos ka taime ohustavad mädanikud sibulast eemal.

Lisaks istutamisaegsele väetamisele võiks kevadel alates tärkamisest kuni õitsemiseni keisrikroone paaril korral väetada, esmalt lämmastikväetisega, hiljem juba aia kompleksväetisega.

Kui taimed sellegipoolest ei taha õitseda, tuleks sibulad puhkeperioodil üles võtta ja ümber istutada. Nad on küllalt kiired paljunejad, kuid väga tihedas kogumikus arenevad väiksemad tütarsibulad, milles ei arene õiepungi.

Sibulate kaevamisega ei tohiks aga alustada enne, kui lehed ja varred hakkavad kolletuma. Oluline on, et ka ilma üleskaevamise plaanita ei tohiks taimevarsi varem maha lõigata. Ära võib murda ainult tema seemnekuprad. Vahel on märgata, et ka jaheda ja vihmase suve järgsel aastal on püvilillede õitsemine kesisem, kuum suvi aga tingib järgmiseks aastaks õiepungade kindlama arengu.

Mitmekülgne taim, loodan et see lõhn ei peleta eemale lille imetlejaid!