Milline kaunis südamekujuline toataim. Uurime lähemalt millega on tegu…

Kasvab Kagu-Aasia vihmametsades epifüüdina. Tema kodumaa on Indias, Birmas (Myanmar) ja Hiina lõunaosas.

Harilik vahalill on oma välimuselt väga sarnane stephanotisega, vahet on võimalik teha õite järgi. Tema harud võivad kasvada mitme meetri pikkuseks ja vanemas eas need puituvad. Valge vahalille lehed on tumerohelised ja nahkjad. Südaja vahalille lehed on südamekujulised, helerohelised ja ka heledama alaküljega. Suhteliselt vähenõudlik taim.

Liigid– perekonda kuulub 70 liiki. Saksa botaanikute andmeil on vahalille liike üle 200.

• harilik vahalill ehk portselanlill (H. carnosa)
• südajas vahalill (H. kerrii)
• valge vahalill (H. bella)
• käänd-vahalill (H. archboldiana)
• lõuna-vahalill (H. australis)
• lokkis vahalill (H. compacta)
• keiser-vahalill (H. imperialis)
• Kenti vahalill (H. kentiana)
• lohk-vahalill (H. lacunosa)
• laialehine vahalill (H. latifolia)
• karvane vahalill (H. linearis)
• pikalehine vahalill (H. longifolia)
• suureõieline vahalill (H. macgillivrayi)
• mindoro vahalill (H. mindorensis)
• kollane vahalill (H. multiflora)
• laose vahalill (H. nummularioides)
• must vahalill (H. pubicalyx)
• Shepherdi vahalill (H. shepherdii)
• väike vahalill (H. minima)

Temperatuur ja niiskus

Temperatuuri osas ei ole nõudlik, paarikümnekraadine toasoojus on paras. Talvel võib hoida jahedamas (10-15 kraadi), nii puhkeb taim suvel kergemini õide.

Valgus

Selleks, et lehtedevahe ei veniks pikaks, on soovitav hoida valges, samas aga vältida otsest päikesevalgust. Aknalaual hoidmine on ruumipuuduse tõttu keeruline, kuna taim tavatseb kasvada suureks ja vajab toestust. Väiksema taime võib panna ida- või läänepoolsele aknalauale. Suvel võib tõsta õue.

Kastmine

Hoiduda ülekastmise eest: õitsemise ajal kord nädalas, oktoobrist alates harvemini. Talvel kastetakse harva, eriti kui taim on jahedamas keskkonnas. Mitte jätta potialusele vett seisma.

Õitsemine

Vahalille väikesed vahajad õied paiknevad kännasõisikutes mitmeaastastel, ainult õisi kandvatel lühivõsudel. Taime avanevad õied on roosakasvalged, omapärase läikega, justkui portselanist. Sellepärast on vahalille kutsutud ka portselanlilleks.

Õitseb kord aastas suvel kolme nädala vältel. Õied on väga aromaatsed ja ei pruugi allergikutele sobida. Tugev lõhn võib tekitada isegi peavalu ja uimasust. Eriti intensiivselt lõhnavad õied õhtuti. Õitsenud õisikuvarsi ei tule eemaldada, sest nendest arenevad uued õiepungad.

Väetamine

Tuleks olla mõõdukas, suvel paar korda kuus ja talvel üks kord kuus või isegi harvemini õitsvatele taimedele mõeldud väetisega (lahja täisväetise lahus).

Ümberistutamine

Ümber tuleks istutada iga 2-3 aasta tagant. Kasutada kergemat ja nõrgahappelisusega toalillemulda. Lisada võib orhideedele mõeldud spetsiaalset kasvusubstraati. Mullasegu ise tehes võtta lehemulda, mättamulda, kõdusõnnikut ja liiva (2:2:1:1). Hea oleks poti põhja teha savipotikildudest drenaaž.

Lõuna-vahalille ümberistutamist võiks vältida.

Paljundamine

Ladvapistikutega: võtta 1-2 lehepaariga varrelõik, mis panna sooja vette (20-25 kraadi) või kohe liiva-freesturba segusse. Soovitav on seda teha kevadel või peale õitsemist.

• Vanemad taimed ei kannata hästi asukoha vahetust.
• Paremini kasvab alt üles, mitte vastupidi.
• Vältida silma, limaskestadele ja katmata nahale sattumist. Õitsemise ajal nektaariumitest tilkuv nektar ei ole mürgine.