| Blogi postitused
Huulheinaiste liigist

Huvitav on see taim, uurime lähemalt mida tema kohta teda saab!

Huulhein (Drosera L.) on liikide arvult teine putuktoiduliste taimede perekond. Perekond kuulub huulheinaliste sugukonda.

Huulheinade liike on üle 170. Euroopas (sealhulgas Eestis) kasvab kolm liiki: ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia), pikalehine huulhein (Drosera anglica) ja vahelmine huulhein (Drosera intermedia). Ümaralehise ja pikalehise huulheina hübriid on värd-huulhein (Drosera anglica x Drosera rotundifolia)

Teadusliku nime Drosera andis perekonnale 1753. aastal Karl Linné. Nimetus on tuletatud vanakreeka sõnast δρόσος ‘kaste, kastepiisk’, seda seepärast, et taime kleepnõre tilgad tentaaklite otsas meenutavad kastepiisku.

Huulheinaliigid on harva üheaastased, enamasti mitmeaastased rohttaimed, rosette moodustavate lehtedega püstised või ronitaimed. Olenevalt liigist kasvavad nad 1…100 cm kõrguseks; ronitaimed võivad kasvada tunduvalt pikemaks (Drosera erythrogyna puhul on teateid üle 3 meetri pikkustest isenditest). Nad võivad elada üle 50 aasta.

Perekond on nii kitsalt spetsialiseerunud lämmastiku omastamisele putukaid seedides, et selle liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult ensüüm nitraatreduktaas, mida taimed üldjuhul mullast nitraatide omastamiseks vajavad.

Vegetatiivne paljunemine toimub maapealsete võsunditega (stoolonid, lisapungad) või (olenevalt kasvuvormist) mugulate või sigipungade abil.

Ümaralehine huulhein on huulheinadest kõige tavalisem. Teistest liikidest erineb ta ümara kujuga lehtede poolest. See on juba nimest järeldatav. Kuid ümaralehine huulhein on ka meie huulheintest kõige tugevama ravitoimega. Raviomadustega on eelkõige lima, mis on paksu kihina kõikidel tema lehtedel. Samu toimeaineid sisaldab teatavas koguses ka huulheina mahl. Nii kogutaksegi ravimiks kogu huulheina taime.

Kõige enam on teda kasutatud välispidiselt igasuguste nahahädade vastu. Nii on karjused juba ammusest ajast pannud lehti tuulest külmast pragunenud huultele. Samuti aitas ta ohatiste, soolatüügaste, konnasilmade ja veel paljude teiste nahahädade vastu. Noored neiud on huulheina abil püüdnud soovimatutest tedretähnidest vabaneda. Mõne häda puhul aitasid huulheina lehed suurepäraselt, mõnel juhul aga üldse mitte. Huulheina ekstrakti on kasutatud seespidiselt mitmesuguste hingamisteede haiguste raviks. Eriti tüüpiline on ta läkaköha ravimina. Selliste haiguste puhul aitas ta tänu oma väga tugevale baktereid hävitavale toimele. Kuid peale selle on huulheinal ka uriinieritust soodustav ning palavikku alandav toime.

Kuid huulheina lima ei ole karjapoiste jaoks mõeldud. See on taimel putukate püüdmiseks. Kes siis ei teaks, et huulheinad on meie looduse ühed huvitavamad taimed, sest nad on osaliselt loomtoidulised. Huulheinad püüavad tavaliselt kuni kahe millimeetri pikkuseid pisikesi putukaid, kes rabataimede ümber lendavaid. Suuremad on liiga tugevad ja jõuavad end lehepinna limast lahti rabeleda. Kui väike putukas või ämblik satub lehe pinnale, siis annavad lehe pinnal olevad lühikesed karvakesed märku lehe serva pikematele karvakestele, et nood end putukale peale pööraksid. Mõne aja pärast ongi saakloom kaetud ja algab tema seedimine. Kui saak on seeditud, siis sirutuvad karvakesed jälle laiali, tuul viib jäägid minema ja leht ootab uut toitu.

(Drosera anglica)

Huulheinad on Eesti soode ühed huvitavamad taimed, sest nad on putuktoidulised. Putukate püüdmiseks on neil lehtede servas kuni 6 mm pikkused karvad. Kui putukas, näiteks mõni väike sääsk või kärbes, lendab juhuslikult lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda juba karvakesed, mille abil taim püütud toidu seedib. Putukaid peab see väike rabade taim püüdma seepärast, et soopinnas on väga toitainetevaene.

Pikalehine huulhein erineb meie teistest huulheinadest pikliku kujuga lehtede poolest. Kuna tema lehed on suuremad, siis saab ta ka teistest suuremat saaki püüda, isegi kuni sentimeetripikkuseid putukaid. Ehkki pikalehine huulhein kasvab enamasti ikka turbasamblal, võib teda erinevalt teistest liikidest leida ka päris veest.

Huulheina on nimetatud ka samblamõõtjaks. Turbasamblal kasvades peab ta viimase kasvuga sammu pidama. Seega peab ta igal aastal kasvatama uue võsu ülespoole. Kuna aga soos lagunevad jäänused aeglaselt, siis on sambla sees näha paljude viimaste aastate juurdekasvud ja lehekodarikud, nende järgi saabki mõõta, kui palju on samblakiht mingil aastal paksenenud.

Praegu kasutatakse huulheina suhteliselt vähe, kuid tema kasutamisvõimalused on tegelikult väga rikkalikud. Piiravaks saab taime raske kättesaamine märgadelt sooaladelt ning väike kasv – vajalikku hulka taimi on raske koguda. Mujal maailmas on ta soode vähesuse tõttu üsna haruldane.

Huulheina on Eestis kasutatud silma- ja kõrvahaiguste korral, lehti pandi huultele ohatisest vabanemiseks. Lehed sisaldavad paljusid happeid ja pisikuid hävitavaid aineid. Eriti hästi on neist tehtud ravim mõjunud läkaköha vastu. Varem on huulhein leidnud laia kasutamist ka mujal maailmas: hingamisteede- ja soolehaiguste raviks, krampide vastu, tedretähnide ja konnasilmade eemaldamiseks, närvihaiguste ja peavalu puhul. Norras on teda tarvitatud piima konserveerimiseks, temast on saadud ka punast ja kollast toiduvärvi.

Kellel tekkis huvi, siis julget katsetamist!