Kõik, mis ilus ei pea olema kohe söödav. Uurime lähemalt, mis see taim endast kõneleb.

Kuulub maavitsaliste (Solanaceae) sugukonda pärinedes Mehhikost. Paprikal on silmatorkavad viljad, mis on pikad ja peened. Lehed on tumerohelised ja reeglina odajad. Taim on madalakasvuline. Ta on üheaastane taim, mis kestab kuni viljade kuivamiseni. Üldiselt suhteliselt vähenõudlik toataim.

Temperatuur ja niiskus

Toatemperatuur (18-24 kraadi) on sobiv, kuid jahedamas kestavad viljad kauem. Lühiajaliselt talub kuni 5 kraadist temperatuuri. Ei talu tuuletõmbust.

Valgus– vajab palju valgust.

Kastmine

Mullapallil ei tohiks lasta läbi kuivada. Vältima peaks ülekastmist ja pärast kastmist tuleks ka liigne vesi aluselt eemaldada vältimaks taime mädanema minemist. Lehti võib piserdada.

Väetamine

Kevadest sügiseni võib väetada iga kahe nädala tagant või isegi kord kuus tasakaalustatud vedelväetisega. Muul ajal ei pea väetama. Samas arvestades, et tegemist on üheaastase taimega, võib teda ka üldse mitte väetada.

Õitsemine

Õitseb kevadel ja suvel (juulist septembrini) ning õied on valged ja suhteliselt tagasihoidlikud. Õitest arenevad viljad on kirkad ja poodides on saadaval erinevat värvi viljadega taimi. Viljade kandmise aeg on septembrist detsembrini. Viljad muudavad küpsedes värvi. Kõige pilkuköitvam on taim sügisel ja kesktalvel.

Paljundamine– seemnetest, mida võib korjata pärast viljumist ja kevadel uuesti potti panna.

Taim sisaldab mürgiseid aineid ning viljad ei ole söödavad.

Kahjuks nagu viimane lause ütleb, ei ole söödav! Kuid miks mitte kasvatada ja imetleda õisi ja vilju.