Keerdmänd ehk keerdokkaline mänd (Pinus contorta) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Liigi põhiteisendi var. contorta leidis 1826. aastal Columbia jõe suudme lähedalt šoti botaanik David Douglas (1799–1834).

Keerdmänd kasvab 10–25, harva kuni 40 m kõrguseks. Võra on kitsaskoonusjas, valgusküllases kasvukohas ulatub peaaegu maapinnani, puistus laasub kõrgelt.

Tüve läbimõõt on 0,5–0,7 m. Tüve koor on õhuke, kuni 2 cm paksune, hallikas- kuni mustjaspruun, üsna sile, väikesesoomuseline. Noored võrsed on paljad ja kollakaspruunid. Pungad on tumepunakaspruunid, munaja kujuga, kuni 1,2 cm pikkused, nõrgalt vaigused.

Juurestik on otseses sõltuvuses kasvupinnase sügavusest ja vee sisaldusest. Niiskes pinnases on ta maapinnalähedane, kuid liivases pinnases võib ulatuda 3,3 m sügavusele.

Okkad on kahekaupa kimbus, 3–6 cm pikkused, keerdunud, karedaservalised, tume- kuni kollakasrohelised, kolme vaigukäiguga, püsivad võrsetel 5–9 aastat.

Isasõisikud on ellipsoidse kuni silindrilise kujuga 5–15 mm pikkused, oranžikaspunased. Käbid on 3–5 cm pikkused ja munajad, enamasti kõverdunud, võrsete keskel asetsevad, läikivad, helepruunid, terava tipuga. Seemned on mustad, munaja kujuga, umbes 5 mm pikkused, tiivakestega (pikkus 10–14 mm). Valmimata seemned on sageli kirjud. 1000 seemne mass on 2,3–11,4 g.

Keerdmänni suure levikuala tõttu varieerub tema asukoha kõrgus merepinnast üsna suures ulatuses. Areaali põhjaosas kasvab ta otse merepiiril ning kõige kaugemas lõunaosas tõuseb mägedes kuni 3900 m kõrguseni

Levikuala suure ulatuse tõttu erinevad kasvualade kliimatingimused märgatavalt. Aasta madalamad temperatuurid langevad Vaikse ookeani rannikupiirkonnas kuni 7 °C ja Kaljumäestiku põhjaosas kuni −57 °C. Maksimumtemperatuurid tõusevad rannikupiirkonnas kuni 27 °C ja madalamatel kõrgustel sisemaal kuni 38 °C. Kõrgemal mäestikus võib juulis kohati ka külmakraade esineda, kuid keerdmänni seemikud on külmale üsna vastupidavad. Aastane sademete hulk on rannikupiirkonnas 1500–5000 mm, sisemaa madalamates piirkondades esineb kohati vaid 250 mm. Paljudes sisemaa kasvukohtades on suvine sademete hulk väga väike, oluliseks niiskuse allikaks on sellistes kohtades talvel sadanud lumekogus.

Keerdmänni loodusliku levikuala kasvupinnased on väga erineva koostisega, kuid üldjuhul parasniisked. Kõige paremini kasvab ta muldadel, mille lähtekivimiks on graniit, kilt ja jämedama fraktsiooniga vulkaanilised kivimid. Ülejäänud lähtekivimitest on esindatud veel erineva koostisega moreenid, lubjakivi, pimss ja vulkaaniline tuhk. Mullad on nii happelise kui ka aluselise reaktsiooniga. Aluseliste muldade taluvuspiir saabub tema jaoks, kui pH väärtus on suurem kui 8.

Mullastiku ja niiskuse suhtes vähenõudlik, kasvab hästi nii liivakatel, kruusastel muldadel kui ka kergelt happelistel pehmetel muldadel. Eestis külmakindel.