| Blogi postitused

Taas midagi sellist, mille kohta ma ei oskagi kohe midagi öelda, eks uurime lähemalt kuidas ta kasvab!

Kolmiklilled pärinevad Põhja-Ameerikast (35 liiki) ja Ida-Aasiast (viis-kuus liiki). Perekond jaguneb õieraagudega ja raotute õitega alamperekonnaks.

Oma ladinakeelse nime on kolmiklill saanud lehtede ja õieosade kolmetise asetuse järgi. Õis, mis koosneb kolmest rohelisest tupplehest ja kolmest värvilisest kroonlehest, ilutseb kolme lehe taustal, mis paiknevad kimbuna varre tipus. Laimunajad lehed on umbes 10 cm pikkused ja hoiavad horisontaalselt.

Osal liikidel on õied otse lehekolmiku peal n-ö istuvalt, osal tõstab õieraag õie lehtede tasapinnast kõrgemale. Õied on tavaliselt valged või punased, aga leidub ka kollaseid ja kahvaturohelisi.

Paljudel liikidel on kirjud lehed, neid katab ebakorrapärane heledatest või tumedatest laikudest dekoratiivne muster.

Looduses kasvavad kolmiklilled poolvarjulistes metsades savikal neutraalsel kuni happelisel niiskel mullal. Suurem osa kolmiklilli armastab neutraalset või kergelt happelist mulda.

Aga on ka erandeid. Väga happelist mulda vajab lainjas kolmiklill
(T. undulatum). Neutraalset kuni aluselist kasvukohta armastavad suur kolmiklill (T. chloropetalum), talbjas kolmiklill (T. cuneatum), püstine kolmiklill (T. erectum), suureõieline kolmiklill (T. grandiflorum), kollane kolmiklill (T. luteum), munajas kolmiklill (T. ovatum) ja raotu kolmiklill (T. sessile).

Kuigi kolmiklilled on metsataimed, saavad mõned liigid hakkama ka päikeselisel kohal, kui on piisavalt niiskust. Sellised on püstine kolmiklill, suureõieline kolmiklill moond-kolmiklill (T. smallii) ja munajas kolmiklill.

Hästi niiskes paigas tahab kasvada aga kamtšatka kolmiklill (T. camschatcense).

Enamik kolmiklilli kasvab 30–40 cm kõrguseks.

Esimesed liigid hakkavad meil õitsema juba aprilli lõpus, viimased mai lõpus. Nii on kogu lehekuu kestel näha aias nende põnevaid õisi. Taime maapealsed osad kuivavad suve teiseks pooleks.

Metsalillena tahab kolmiklill ka aias kasvada varjulises nurgas, kus muld on niiske vihmavaeselgi ajal. Taime mitme cm jämedused kühmulised risoomid ei talu läbikuivamist.

Kolmiklilled on meil külmakindlad. Kui kasvukoht on sobiv, ei vaja nad väetamist. Vajadusel võib neid turgutada rodoväetisega. Küll võiks aga mahalangenud lehed ja peenemad oksad jätta taimede vahele, et imiteerida looduslikku kasvukohta.

Niisugused leheprahi ja oksarisuga kaetud peenrad ei jäta just kõige korralikuma aedniku muljet, aga kolmiklilledele on see ideaalne. Risukiht hoiab niiskust ja aeglasel lagunemisel annab taimedele toitu. Aga jälgige, et teod ja nälkjad lilledele liiga ei teeks.

Muide – looduslähedane metsataimede kasvatamise trend levib läänemaades juba ammu. Kuid eks meile jõuab ju kõik väikese hilinemisega.

Kolmiklilled pääsevad paremini mõjule, kui kasvavad suurema rühmana. Eriti kauni nurgakese saate varjuaeda, kui kujundate sinna üksteise kõrvale eri liikidest suured laigud. Hästi sobivad kolmiklilled kokku sinilillede ja ülastega

Kolmiklille võib jagada juba kolm nädalat pärast õitsemise lõppu, kuid hilissuvine paljundamine on taimedele parem.

Istutusaugu põhja, 8–10 cm sügavusele, lisage 20 grammi kaaliumsulfaati ja superfosfaati. Katke väetis mõne cm paksuselt mullaga, et vältida juurte põletust. Kõige sobivam on lehemuld koos kõdusõnnikuga. Kolmiklilli võib ümber istutada ka kevadel enne õitsemist.

Talveks on taimed soovitatav multšida puulehtede või puukoorekompostiga.

Seemnetega paljundada on vaevaline. Idanemiseks vajavad nad kaht külmaperioodi ehk kaht talve. Kunstlikult külma- ja soojaperioode vaheldades võib saada seemned idanema ka ühe aastaga. Õitsema minekuni läheb seemnest kasvatades aga 4–6 aastat.

Kuna kolmiklilled hübridiseeruvad hästi, on aianduses liikvel lugematul arvul hübriide. Nende hulgas võib olla väga põnevate õievärvidega eksemplare. Nii et kas alati tasubki ihata vaid puhtaid liike.

Nii, et ehk on see aasta võimalik oma aias katsetada ka suts metsataimi, julget pealehakkamist!