| Blogi postitused

Kõigile tuntud kookospalm, et seda palmilist toataimena kasvatada, peab küll piisavalt ruumi olema. Uurime, kuidas tema eest hoolt kanda.

On palmilaadsete sugukonna kookospalmi perekonna ainus liik. Kookospalmi vili (täpsemalt luuvili) on kookospähkel.

Kookospalm arvatakse pärinevat Vaikse ookeani keskosast Polüneesia saartelt. Ta on väga soojanõudlik taim; kui pähkel oma rännakul satub ekvaatorist liiga kaugele, siis võib ta küll kasvama minna, kuid viljad ei valmi. Maailma soojade maade parkides tuntakse kookospalmi ilupuuna.

Kookospalm on kuni 30 meetri kõrgune võimsate sulgjate lehtedega puu. Tüve läbimõõt ulatub 60 sentimeetrini. Ladvas kasvab kuni 40 lehte, umbes kolme aasta vanused lehed langevad maha. Leht on 5 meetri pikkune, ligi 2 meetri laiune ja kaalub 10 kuni 15 kg. Nõnda pole palmi vilus sugugi ohutu magada, kookospähklid kaaluvad ju ka kuni 8 kg.

Ta ei karda soolast vett ja võib kasvada üsna vee piiril. Kookospalmi nimetatakse tüüpiliseks vee kaudu levitajaks ehk hüdrohooriks. Vette kukkunud kookospähkel peab 3 kuni 4 kuu jooksul randuma, sest muidu võib idanema hakanud seeme hukkuda. Kui ookeanis kerkib uus saareke, siis saab selle üheks esimeseks asukaks tõenäoliselt kookospalm.

Kookospalmi õitsemisest kuni vilja valmimiseni kulub 9 kuni 11 kuud. Kookospähklite koristamine ei ole kerge töö: tuleb ronida palmi otsa ja luuviljad alla visata. Ühes kobaras on tavaliselt 8 kuni 10 pähklit. Vahel lüüakse tüvesse sälgud, et jalad ronimisel tuge leiaksid. Tulevikus tahetakse käsitöö osa vähendada, selleks annab võimaluse kookospalmide kääbusvormide kasvatamine, mis hakkavad varem vilja kandma ja mille tüved ei kasva kõrgeks.

Maas suurte pundardena kavavad narmasjuured koosnevad peenikestest niidikestest, millest saab valmistada tantsuseelikuid.

Palmi tüvest saab palmipuitu, millest saab valmistada mitmesuguseid tarbeesemeid. Arvestama peab aga sellega, et palmi tüvi ei koosne ühesuguse kvaliteediga puidust. Tüve välimistes osades on üsna tihe ja tugev puit, kuid tüve keskosa puidu kvaliteet on tunduvalt halvem.

Kookospalmi lehtesid on kasutatud mattide ja onnide katuste tegemisel. Noori lehti süüakse salatina, neid nimetatakse ka palmikapsaks.

Kookospähklit peetakse kookospalmi kõige väärtuslikumaks osaks.

Igihaljas, kuni 30 m kõrguse ja kuni 60 cm jämeduse lookja tüvega puu palmiliste sugukonnast, perekonna ainus liik. Pärit arvatavasti Melaneesiast, levinud sealt troopikamerede ranni­kule ja saartele, kus on olnud inimeste peamine ela­tusallikas juba igivanast ajast, eriti Okeaanias. Lehed kuni 6 m pikkused ja sulgjad, ühesugulised õied asetsevad suurtes pööristes, vili (nn kookospähkel) on kuni 2,5 kg raskune üheseemneline luuvili, mis vees ei upu ja säilitab kaua idanevuse. Täiseas puult saadakse aastas 60–150 vilja. Vilja luukesta ümbrit­seb kiudkest, sees on läbipaistev magushapu mahl, mis vilja valmides muutub piimjaks (nn kookospiim). Täisküpses viljas on mahl tihenenud rasvarohkeks idu toitekoeks, mida kuivatatult nimetatakse kopraks; sisaldab 60–67% rasva, 16,5% süsivesikuid ja umbes 9% valku. Koprast saadakse kookospalmi tähtsaimat saadust – kookosrasva; riivkoprat (kookoshelbeid) kasutatakse kon­diitritööstuses. Vilja kiudkestast saab kookoskiudu ehk koiiri, sellest tehakse matte, köisi, harju jms. Valmimata vilja mahl kustutab hästi janu, kookospiimast valmistatakse mitmesuguseid roogi. Õisiku mahalõikamisel tekkivast haavast voolavat mahla juuakse, sellest saadakse ka suhkrut ja palmiviina. Noortest lehtedest ja pungadest valmistatakse salatit, tüvesid kasutatakse ehitusmaterjalina ning lehti katuste katmiseks ja punumistöödel, vilja luukestast tehakse tarbe- ja kunstiesemeid. Kookospalmiistanduste kogupindala on umbes 3,5 miljonit ha, kõige rohkem istandusi on Indoneesias, Filipiinidel ja Indias. Koprat veavad välja Paapua Uus-Guinea, Mehhiko ja Mosambiik. 2009. aastal oli kookospähklite maailmatoodang umbes 61,7 miljonit t. Nüüdisajal aretatakse kookospalmi madalatüvelisi kääbusvorme.

Kookospalmi lehed on pikad ja peenikesed, väljuvad kookospähklist. Kookospalmi potimuld tuleks hoida niiske-taime veevajadus on tavapärasest suurem, samuti on hea sageli piserdada. Väetama peaks aastaringselt iga 4-6 nädala järel. Vältima peaks otsest päikest. Lisaks vajab taim kasvamiseks kõrget õhuniiskust.

Nii, et kellel on huvi, siis kirjutage meile julgelt.