Millised kollased õied on ühel taimel, võtab esmapilgul sõnatuks!

Mahoonia on igihaljas põõsas, kel on ilusad, nahkjad, läikivad, tumerohelised, sakiliste servadega liitlehed. Üks vähestest igihaljastest, keda meie kliimas saab kasvatada. Sügisel ja talvel võivad lehed omandada mitmeid valguvaid pruunikaspunaseid toone. Õitseb mai lõpus ja juuni algul kärtskollaste õitega, millel on eriline meeldiv lõhn. Jahedamate ilmade korral kestab õitsemine pea kuu aega. Augustist alates kaunistavad põõsast sinised marjakobarad, mis on äravahetamiseni sarnased metsiku viinapuu omadega. Põõsa ingliskeelne rahvapärane nimi ongi seepärast Oregon Grape ehk siis oregoni viinapuu.

Paraku pole tal viinapuudega mingit seost – läiklehine mahoonia on hoopiski kukerpuude Berberis lähisugulane. Marjad on tal mõnuga söömiseks liialt hapud, aga neid saab edukalt kasutada keediste ja mahlade valmistamiseks, eriti segus teiste marjadega. Nendega saab värvida ka kondiitritooteid ja jooke. Üks põõsas võib anda kuni 2 kg marju. Nagu ikka: üksiku põõsa saak on nigelam kui mitme lähestikku istutatud põõsa oma eraldi võetuna.

Läiklehine mahoonia on pärit Põhja-Ameerika lääneosast Kaljumägedest. Kohalikud indiaanlased sõid mahooniamarju, kui neid vaevas isutus või kõhuvalu.
Juuri koguti ja kuivatati reeglina sügisel ning need leidsid kasutust urineerimist ja seedimist soodustava vahendina. Juurtest keedetud teega kuristati valutavat kurku ja loputati sinikaga „kaunistatud” silma. Tõmmistest ja tõmmiseid sisaldavatest kreemidest on saadud abi psoriaasi ja ekseemide korral. Tõepoolest – berberiin, mida juurtes leidub, on desinfitseeriva toimega.

Õisi võib aga kasutada toitude kaunistamiseks. Neid võid panna ka morsi sisse – on kena vaadata ja annab lisaks pisukese maitsenüansi.

Muide, mahoonia juuri ja võrseid kasutatakse riide või lõnga kollaseks värvimisel. Tegelikult saab selle põõsa osiseid kasutades väga erinevaid värvitoone – tulemus oleneb eelkõige sellest, millist kemikaali peitsina kasutatakse.

Läiklehise mahoonia laiemat levikut aedades takistab tema haavatavus kevadtalvise päikese poolt. Päikesekiirte poolt kuivaks aurutatud lehed pruunistuvad nagu imeõhukesed piparkoogid. Samas ei ole tal mingit kartust meie tavatalvede ees, vaid lumeta talvel võib külm põõsast kuni maapinnani kahjustada. Mahooniat tuleks kevadtalvel varjutada kuuseokste või varjutuskangaga, aga alati see ei aita.

Mahooniat võiks proovida istutada võimalikult sügavale. Seal on niiskem, soojem ja talvel on lootust, et juured jäävad vähemalt osaliselt külmumata pinnasesse ning töövõimeliste juurte poolt üles juhitud vesi võib lehti päikesepõletusest (veetustumisest) päästa. Madalamakasvulised sordid elavad lume alla jäänuna talved kergemini üle.

Taim armastab viljakat ja parasniisket pinnast, kuid on nõus kasvama ka suurte puude juurte tsoonis. Ta ei talu tuult ja kuivust. Poolvari oleks parim, päikese käes peab muld olema pidevalt kergelt niiske.

Kuna tegemist on aeglasekasvulise põõsaga, siis regulaarne tagasilõikus ei ole kohane. Vaid siis, kui põõsas on muutunud vormituks laialivalgunud oksapuntraks, tuleks teda tugevasti kärpida. Hoolduse käigus lõika põõsast välja vanad 3–4aastased oksad ja viga saanud võrsed.

’Apollo’ on tuntuim läiklehise mahoonia paljudest sortidest. Kompaktse kasvuga põõsas kasvab kuni 1 m kõrgeks ja õitseb äärmiselt rikkalikult erkkollaste õitega, millel on tugev ja meeldiv lõhn. Õiepungad ilmuvad juba talve lõpul, aga külm neile häda ei tee. See sort öeldakse olevat liigist vähenõudlikum. Meie aias on ta talviti jäänud lume alla ja läigib kevaditi peenralt igati rõõmsameelselt vastu.

Nii kallid blogi lugejad jagage meiega oma pilte kui teil või teie tuttavatel kasvab mahoonia !