Pildi järgi võib öelda milline imekaunis põõsas, aga mis taimega tegemist on saab kohe lähemalt teada!

Küllap on nii mõnigi lamavat talihali (Gaultheria procumbens) aiaäris silmates pidanud seda hoopis pohlaks. Väga sarnased on nad tõesti ning kuuluvad ka samasse, kanarbikuliste sugukonda. Pohl on aga hoopis mustika perekonna liige, tema marjad maitsvad ja väärtuslikud. Talihali ahvatlevad marjad seevastu süüa ei kõlba. Nad pole õnneks küll mürgised, kuid on täiesti maitsetud.

Ja mis siis – igihaljaste ümarate nahkjate lehtede vahel ilutsevaid suuri punaseid marju on tore vaadata, nad rõõmustavad silma kevadeni. Tihtipeale on taimel koos marjadega üheaegselt ka pohlaõitele sarnased roosakad õied.

Lamav talihali on nii värvikas, et pääseb aiavaasis mõjule ka üksinda olles. Suuremas anumas sättige talle kaaslaseks väikesi okaspuid, kanarbikke, eerikaid, padipõõsaid. Jõulude ajal võite punamarjalise taime aga tuua hoopis tuppa lauakaunistuseks.

Lamavat talihalja saab edukalt kasvatada aiaski, sest ta on meil külmakindel. Nagu kõik kanarbikulised, vajab temagi happelist pinnast. Madalakasvulise (10-15 cm) taimena saab temast turbaaeda rododendronite alla ruttu toreda pinnakatte, sest võsunditega laienev taim kasvab üsna kiiresti. Selline vaip õitseb juunis-juulis, seejärel kattub punaste marjadega. Lamav talihali vajab varjulist või poolvarjulist kasvukohta, päikeselisemas paigas varjake teda terava varakevadise päikese eest.

Ahvatleva välimusega on ka tumeroosasid marju üleni täistipitud teravatipuline talihali (G. mucronata). Sügistalvistes kompositsioonides sobib ta kokku kanarbike, puismailaste, padipõõsaste ja eerikatega.

Teravatipulisel talihalil on mitmeid sorte, mille õied ja viljad võivad olla valged, roosad või lillakaspunased. Sarnaselt lamava talihaliga säilivad marjad põõsal kaunina kevadeni. Eesti talve teravatipuline talihali kahjuks üle ei ela.

Kas pole mitte suurepärane taim, saab jõuludel tuppa kaunistamiseks tuua!