| Blogi postitused

Väga armas nunnu männipuuke. Uurime lähemalt.

On männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv põõsakujuline okaspuu. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).

Mägimänd kasvab madala hargneva või maapinnal laiuva põõsana 1–3 (5) m kõrguseks.

Okste koor on õhuke, mustjashall või tuhkhall, vanematel puudel plaatjalt lõhenenud.

Võrsed on karvadeta, hallikasmustad kuni punakaspruunid, vagudega. Pungad on munajad, pruunide ja ligihoiduvate soomustega, kaetud valge vaiguga, 6–9 mm pikkused.

Okkad on kahekaupa, 3–6 (8) cm pikkused, tumerohelised, sirged või nõrgalt keerdus, püsivad võrsetel 3–6 aastat.

Isasõisikud on umbes 10 mm pikkused, helekollased või oranžikad, emasõisikud on üksikult kuni neljakaupa kobaras, violetjad. Käbid on 2,5–4 cm pikkused ja läbimõõduga 1–2 cm, munajad kuni ümarad, valminult läikivad ja kastanpruunid.

Seemned on 3–4 mm pikkused, mustad, ovaalsed, 7–12 mm pikkuse helepruuni tiivakesega. 1000 seemne mass on 5,5–8,3 g.

Mägimänd kasvab peamiselt 1400–2500 (Bulgaarias kuni 2700) m kõrgusel merepinnast, tihti metsade leviku ülemisel piiril. Kagu-Saksamaal ja Lõuna-Poolas laskub mägimänd ka kuni 200 m kõrgusele merepinnast ning kasvab madalates orgudes turvasmuldadel. Looduslik levikuala on jagunenud järgmiste Kesk- ja Kagu-Euroopa mägede vahel:

Alpid;
Vogeesid;
Karpaadid;
Apenniinid – seal on vaid üks isoleeritud ja väike ala Itaalia territooriumil;
Balkani poolsaare mäed – hajusad levikualad Sloveenia, Horvaatia, Albaania, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania ja Bulgaaria territooriumil.
Mägimänd on väga vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele, laviinidele (tal on väga painduvad oksad) ning talvekülmadele, taludes miinuskraade kuni –34…–40 °C.

Mägimänd eelistab kasvada valgusküllases kasvukohas, kuid kasvupinnase suhtes pole eriti nõudlik. Ta talub küllalt hästi põuda ning kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, kivistel ja rasketel savimuldadel. Mullad võivad olla nii happelise kui ka aluselise reaktsiooniga ning nende lähtekivimiteks on karbonaatkivimid või silikaatsed mineraalid.

Mägimändi on introdutseeritud laialdaselt Euroopas, Kanadas, USAs, Uus-Meremaal ja Tadžikistanis.

Levilas esineb sademeid aastas keskmiselt 800…2000 mm. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus –2…+7 °C. Soojemate kuude keskmised maksimumtemperatuurid tõusevad suvel kuni +8…+17 °C ning külmemate kuude keskmised miinimumtemperatuurid langevad talvel kuni –12…–7 °C.

Mägimänd annab looduslikke hübriide sageli konksmänniga ja hariliku männiga ning harvem soomusmänniga ja musta männiga.

Euroopas populaarne mägimänd toodi Eestisse 19. sajandil ja on siin üsna laialdaselt levinud. Ta pole nõudlik pinnase suhtes ning on meil täiesti külmakindel. Teda leidub peaaegu kõikides meie asulate parkides ja koduaedades. Hiiumaal, Pärnus ja Kloogal kasvatatakse mägimändi mereäärsetel luidetel. Suuremate kogumikena on mägimändi kasvatatud Kubja, Kuusnõmme ja Vigala metskonnas ning Tallinna–Tartu ja Tallinna–Peterburi maantee ääres. Seemned on olnud üsna kõrge kvaliteediga.

Viimastel aastatel on meil kasvavatele mägimändidele liiga teinud punavöötaud, mille laastava mõju all on Eestis veel must mänd (Pinus nigra) ja harilik mänd (Pinus sylvestris).

Sorte on väga palju erinevaid puukoolidest saate täpsemalt valida endale sobiva.