Midagi siis mis minu jaoks meenutab kaktust, aga ei ole täiesti kindel kas just kuulub sinna sugukonda, uurime lähemalt!

Mägisibul (Sempervivum) on umbes 100 liigiga igihaljaste sukulentide perekond paksuleheliste (Crassulaceae) sugukonnas, kes looduslikult kasvavad peamiselt Euroopa ja Aasia mäestikes. Nende juurmised lihakad lehed paiknevad tiheda keraja kodarikuna, mis sarnaneb sibulaga. Kodarikulehtede kaenlast kasvavad välja maapealsed võsundid, mille tipus arenevad noored lehekodarikud ehk nn. tütarsibulad. Õied asetsevad kännasjates ebasarikates. Õisikuvarred on lihakad, süstjate vahelduvalt paiknevate lehtedega.

Mägisibulad vajavad päikeselist kasvukohta ja kuivemat, toitainetevaesemat ja liivakat mulda. Ei talu liigniiskust, eriti hull on talvine liigniiskus, samuti ei talu happelisi muldi ja väetamist! Taimed on põuakindlad ja pikaealised ja mis peamine – praktiliselt hooldusvabad. Paljunevad tütarsibulatega. Sobivad kasvatada kivide vahel, müüritistel, kiviktaimlas, alpiaias ja mujal, kus on kuiv, kiviklibune või liivane pinnas. Sobib kasvatada ka erinevates aiavaasides. Mägisibulad õitsevad maist septembrini – olenevalt liigist ja sordist. Lõika äraõitsenud õisikuvarred maha, nii parandad taime välimust. Paljude mägisibulate äraõitsenud õisikuvarre lehekodarik kuivab ja sureb – see on loomulik protsess ja taim uuendab end ise tütarsibulate abil.  Külva seemned aprilli alguses tihendatud mullapinnale, suru kergelt vastu mulda (ära kata mullaga!), piserda ja kata külvid klaasi või kilega. Hoia külvinõud temperatuuril 18…20*C. Õhuta ja piserda igapäevaselt. Seemned idanevad kuu aja jooksul. Ole noorte taimede kastmisega väga ettevaatlik! Noori taimi soovitan esimesel talvel katta kuuseokstega. Edaspidi talvekatet ei vaja.

Kellel on kogemusi ja pilte võib meiega julgelt jagada!