Praegusel aastaajal kohtab palju vilja põldude ääres õitsevaid moone. Uurime, mis liike on ja kuidas neid kasvatada.

Magun, moon (Papaver) on üheaastaste või püsikrohttaimede perekond samanimelisest sugukonnast. Umbes 100 liiki, peamiselt Euraasia parasvöötmes ja lähistroopikas. Enamik liike on harjaskarvased; lehed hõlmised või jagused, õienupud longus. Harilikult nelja kroon- ja kahe tuppelehega õied on lahklehised, üksikud, vili hulgaseemneline kupar. Piimmahl (harilikult valge) sisaldab uinutava toimega alkaloide.

Moonid (magunad) vajavad päikeselist kasvukohta ja sügavapõhjalist mulda. Parim paljundamisviis on seemnetega, kuid püsitaimedena kasvatatavaid liike, näiteks idamagun, võib paljundada ka jagamise teel. Üheaastastena kasvatatavad moonid ei talu ümberistutamist, mistõttu tuleks seemned külvata otse kasvukohale. Tärganud seemikuid võib vajadusel harvendada selliselt, et taimedevaheliseks kauguseks jääks üksteisest umbes 20…25 cm. Idanemine kestab temperatuuril 17…20ºC tavaliselt 10…14 päeva. Kuivatatud kupardega õisikuvarsi on võimalik kasutada talvistes kuivlilleseadetes. Mõned liigid, näiteks unimagun ja kukemagun, paljunevad üsnagi hästi isekülvi teel.

Unimagun (P. somniferum) on ainult kultuurtaimena tuntud üheaastane liik. Tal on suured violetsed, roosad, punased või valged õied ja sinakashallid lehed. Piimmahl sisaldab üle 20 ravimitööstuses kasutatava alkaloidi (morfiin, narkotiin, kodeiin, papaveriin). Seemneist saadakse õli ja neid lisatakse pagaritooteile. Unimaguna õlisortide (neid kasvatatakse peamiselt Lääne-Euroopas, vähem Ukrainas, Volgamaal, Kasahstanis) seemneis on umbes 50% kiiresti kuivavat õli (kasutusel toiduõlina, maalimisõlivärvi, seebi, laki ja värnitsa valmistamiseks) ja kuni 20% valku. Eestis kasvatatakse unimagunat aiailutaimena. See on kõrgekasvuline 90…120 cm kõrgune.

Idamaguna (P. orientale) nime all kasvatatakse suures osas eri päritolu sorte. Puhast idamagunat ei ole õieti enam aedades olemas, kasvatatavad sordid on erinevate liikide ristandid või hübriidid. Kasvukõrgus jääb 60…100 cm. Õite värv on sordist olenevalt oranžikaspunane, valge või tume- ja roosakaspunane. Taime on pika sammasjuure tõttu raske ümber istutada. Õitsemise järel varred osaliselt närbuvad ja seega ei ole neid mõistlik püsikurühma etteserva istutada. Õitseaeg on küll lühike, aga seda intensiivsem, sest õied on säravalt erksad. Sorte:  ‘Allegro’ – punaseõieline, 60 cm kõrgune; ’Baby Kiss’ – madal 45 cm kõrgune pehmepunaste õitega sort; ‘Brilliant’ – helepunase lopsaka õiega, 50 cm kõrge sort; ‘Curlilocks’ – säravoranzide kroonlehtedega ja musta südamikuga tugevasti narmasjate servadega õied, kõrgus 60…70 cm; ‘Double Pleasure’ – lõheroosad kaunid topeltõied, kõrgus 70 cm; ‘Flamingo’ – valged kontrastsete roosakasoranzide servadega õied, kõrgus 60…70 cm; ’Miss Piggy’ – suured heleroosad tumeda südamikuga täidisõied on sügavate narmastega, kõrgus 70…80 cm; ‘Patty’s Plum’ – tumelillade kuni lillakaspruunide liblikjate õitega, kõrgus 80…90 cm; ‘Perry’s White’ – valged liblikjate kroonlehtede ja tumeda südamikuga, kõrgus 70…80 cm; ‘Picotee’ – kreemikasvalgete oranzide servadega liblikjate kroonlehtede ja väikse tumeda südamikuga erksad õied, kõrgus 70…80 cm; ‘Rembrandt’ – 85 cm kõrgune ebatavaliselt intensiivsete oranzikaspunaste õitega; ‘Türkenlouis’ – narmasjate servadega säravpunased tumeda südamikuga õied, kõrgus 60…70 cm.

Kattelehine magun (P. bracteatum) on tugevate vartega ja karedate karvadega kaetud püsik. 80…100 cm kõrgune vars on kuni ülaosani kaetud väikeste lehtedega, mis idamagunal puuduvad. Õied on veripunased. Ka seda on sarnaselt eelmisele raske ümber istutada. Paljud meil idamagunana kasvatatavad taimed on tegelikult kattelehise maguna sordid. Varem peetigi teda idamaguna teisendiks ja sageli müüakse seda ka praegu idamaguna nime all. Sort: ’Beauty of Livermere’ – tumedate tulipunaste õitega, saab paljundada seemnete abil.

Alpi magun (P. alpinum) pärineb Alpi ja Karpaatide nõlvadelt, kus kasvab kruusasel pinnasel ca 25 cm kõrguseks. Sobival kasvukohal aias levib hõlpsasti isekülvi teel. Taim moodustab tiheda puhma, lehed on kolmeti kuni neljati sulgjagused ja sinakasrohelised. 2…5 cm läbimõõduga kollased või valged õied on üksikult varre ladvas. Sobib kiviktaimlasse klibusele kohale.

Siberi magun (P. nudicaule) on meie mitmeaastastest madalatest magunatest soosituim. Pärineb Aasiast. Tegelikult pole see liik väga pikaealine – iga üksiku taime eluiga on 2…4 aastat, aga isekülvi andes säilib ühel kasvukohal aastaid. Selle sulglõhised lehed moodustavad hõreda puhma, mille keskelt tõusevad kogu suve jooksul lehitud, karvased 30…40 cm pikkused varred. Iga varre ladvas on üks umbes 5 cm läbimõõduga õis. Õite värv varieerub valgest oranzini, oranzikast erepunaseni ning kollaseni. Enamasti kasvatatakse selle liigi eriti suurte õitega sorte. Sagedamini on müügil eri värve sisaldavaid segusid.

Kukemagun (P. rhoeas) on 90…120 cm kõrge elujõuline üheaastane taim karvaste vartega, mis metsistub kergesti ning on sellisel juhul umbrohuks. Õied suured säravpunased kuni 8 cm läbimõõduga, mõnikord südamiku ümber musta laiguga.

Loodan, et leidsite sellest rohkest erisordiliste nimevalikust oma lemmikud ja katsetate kasvatada. Kui liigute kuskil või teil koduaias kasvab tehke pilte ja saatke meile!