On ikka natuke naljakas ka vaadates, uurime mida see nõiapuu endast kujutab!

Nõiapuud (Hamamelis) on väike viieliigiline heitlehiste kõrgete põõsaste või madalate puude perekond, mille levila asub Ida-Aasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmes.

Perekonna teaduslik nimi tuleneb kreeka keelest. Algne kirjaviis oli „Homomelis“, mis koosneb kahest osast: „homo“ – tähenduses samaaegne ja „melon“ – vili, mis viitab taime iseärasusele õitseda viljumise ajal.

Vanemas eestikeelses kirjanduses kandsid praegu nõiapuudena tuntud taimed nime nõia-pähklipuu. Nimeosa „pähklipuu“ tuleneb nõia-pähklipuu ja kodumaise pähkleid kandva põõsa hariliku sarapuu (Corylus avellana), Lõuna-Eestis rahvakeeles „pähklipuu“, sarnasest lehekujust ja lehtede asetusest. Mõlemal on lehed üldkujult tavaliselt äraspidimunajad (kõige laiem lehelaba osa on ülalpool keskkohta), tihti ebasümmeetrilised (ühel pool keskroodu on lehelaba lühem kui teisel pool) ja saagja servaga ning paiknevad võnkleval võrsel vahelduvalt.

Aga millest tuleb teine nimeosa „nõia“? Eks ikka ebahariliku õitsemisaja tõttu, mis langeb ajavahemikku sügisest kevadeni. Justkui taim oleks nõiutud ja sunnitud kellegi käsu järgi kõige ebasobivamal aastaajal õied lahti tegema. Teise variandi järgi on Ameerikast pärit nõiapuude oksi kasutanud indiaanlased oma rituaalides nõiavitstena ja sealt on kolonistid nime üle võtnud.

Nõiapuude õied, viljad ja lehed

Dekoratiivsete omaduste tõttu on tähtsad nõiapuude õied ja lehed. Lõhnavad õied paiknevad õisikus tavaliselt 3–4-kaupa (harva kuni 12-kaupa) ja õisikuid on palju. Õied on neljatised, see tähendab, et kroonlehti ja tupplehti on 4, tolmukaid aga 2 × 4 ehk 8. Tolmukatest neli on „normaalsed“ ehk omavad tolmukapäid õietolmuga, teised neli on kõlutolmukad – tolmukapeadeta. Tupplehed on alusel kokku kasvanud, seest värvunud punaseks, harvem kollaseks või roheliseks, väljast pruunikarvased. Kroonlehed on kitsad, pikkusega 1–2 (2.5) cm, laiusega 0.6–1.5 mm, enamasti kollased, harva rohekad või punased. Pungas on kroonlehed kokku rullunud. Kroonlehtede alusel paiknevad kõlutolmukad, mis eritavad nektarit.

On üldine reegel, et kui õied sisaldavad nektarit ja lõhnavad, siis on tegemist putuktolmleja taimega. Millised putukad lendavad ringi hilissügisel, talvel ja varakevadel ning otsivad süüa? Tallinnas sügisel õitsevad virgiinia nõiapuu (H. virginiana) ja suurelehine nõiapuu (H. macrophylla) ei vilju – arvatavasti puuduvad tolmeldajad. Huvitav on märkida, et Luual virgiinia nõiapuu viljub – selles piirkonnas on sobiv tolmeldaja olemas. Küll viljuvad aga talvel ja varakevadel õitsevad jaapani nõiapuu (H. japonica) koos sordi ja teisendiga ning pehme nõiapuu (H. mollis). Pärast mitut aastat kestnud vaatlusi tuvastati, et nende tolmeldajateks on Tallinnas erinevad kärbsed.

Nõiapuude vili on vähemärgatav pruun kupar. Kupras on kaks kambrit, milles kummaski on 1 seeme. Seemned on piklikud, 6–8 (10) mm pikad ja 3–4 mm läbimõõdus, värvuselt mustad. Huvitav on seemnete levikuviis. Nimelt on nõiapuud paiskviljalised. See tähendab seda, et sügisel valminud seemned lennutatakse kuprast ilusal kuival päeval kupra tipmise osa avanedes suurel kiirusel välja. Seemnete lennukaugus on hinnanguliselt 2–3 m.

Silmapaistev on nõiapuude lehtede sügisvärvus, mis on tavaliselt erksates kollastes toonides. Punaseõielistel vormidel ja sortidel esineb oranžikas toonis lehevärvust. Lehtedelt nagu ka võrsetelt võib leida erilise kujuga karvu – mitmeharulisi tähtkarvu.

Nõiapuud botaanikaaias

Euroopasse jõudis esimesena virgiinia nõiapuu, mille kasvatamisest on teateid Inglismaal 1736. aastast. Jaapani nõiapuu toodi Euroopasse 1862 ja pehme nõiapuu 1879.

Nõiapuud paiknevad Tallinna botaanikaaias endises Pätsi õunaaias elupuuheki ja kõrgekasvuliste püsilillede ekspositsiooni ja seda piirava paekivimüüri vahel (audiogiidi punkt nr 97) liiliate ekspositsiooni infotahvli juures.

Praegu on dendraariumis neli liiki nõiapuid, üks sort ja üks teisend. Kõige varem, aastal 1959, on saadud suurelehine nõiapuu ja jaapani nõiapuu ’Zuccariniana’, hiljem jaapani nõiapuu tüüpteisend ja teisend flavo-purpuracens (1962), pehme nõiapuu (1977) ja virgiinia nõiapuu (1982). Viies liik, mis saadi 2000. aastal, kevadine nõiapuu (H. vernalis) jõudis õitsemiseni, kuid siis mingil põhjusel hääbus keset suve 2013.

Nõiapuude õitsemine

Talvisel ja kevadisel perioodil hakkab õitsema kõige varem jaapani nõiapuu helekollaste õitega ja tõusvate põhiharudega sort ’Zuccariniana’. Üsna samaaegselt avanevad pehme nõiapuu, jaapani nõiapuu tüüpteisendi ja punaste kroonlehtedega teisendi flavo-purpurascens õied. Kõige erksamalt on värvunud kollaseks pehme nõiapuu kroonlehed. See liik ja virgiinia nõiapuu on kõige tugevama lõhnaga. Nõiapuude lõhna üle vaieldakse – tihti on pakutud, et lõhn meenutab mõrumandli lõhna, aga kevadise nõiapuu puhul on lõhna kirjeldatud ka kui „värskete hiina ketside lõhna“.

Õite avanemiseks talvel piisab soojadest päevadest, mil õhutemperatuur tõuseb üle 5 soojakraadi. Öised temperatuurid võivad langeda alla nulli. Esmalt avanevad õied põõsa alaosas. Külmalainete taassaabudes rulluvad nõiapuude kroonlehed kokku ja kaitsevad õie sees olevad tolmukaid ja emakat.

Tava-aastatel toimub kevadiste nõiapuude massõitsemine märtsi lõpus ja aprilli esimesel poolel.

Kaks nõiapuude liiki on aga sügisel õitsejad. Mõnel aastal augusti lõpus, tavaliselt aga septembris, hakkab õitsema virgiinia nõiapuu. Nii satub sellel liigil lehtede sügisvärvumine ja õitsemine ühele ajale. Virgiinia nõiapuu õitsemine lõpeb suures osas novembriks, mil saabuvad esimesed külmalained. Teine sügisene õitseja, suurelehine nõiapuu, alustab aga õitsemist hiljem, tavaliselt oktoobris ja õitsemine võib toimuda talv läbi. Nagu teistelgi nõiapuudel, avanevad sellegi liigi õied järk-järgult. Ka praegu märtsi keskel võib veel leida põõsalt üksikuid just avanenud õisi. Enamik õisi on aga kahjustatud külma poolt.

Nõiapuud aianduses

Tänapäeval on puukoolides levinud peamiselt jaapani nõiapuu ja pehme nõiapuu hübriidide istikud. Hübriidid on koondatud värd-nõiapuu (Hamamelis ×intermedia) nime alla. Seemikute hulgast on välja valitud erineva õite värvuse ja kroonlehtede suurusega ning kasvukujuga taimi ja neile sordinimed antud. Erinevad värd-nõiapuu sordid on aianduses küllaltki uued ja hakkasid levima alles pärast Teist maailmasõda. Tuntuimad aretajad on olnud belglased Jelena ja Robert de Belder, kes on alates 1950-test aastatest valinud välja 39 nõiapuude sorti.

Ise nõiapuid seemnest paljundades tuleb arvestada, et küllaltki paksu kestaga seemnetest ei pruugi tõusmed alati esimesel aastal tärgata, vaid tärkamine võib toimuda alles teisel aastal. Liiga vara ei tasu külvipotte tühjendada.

Kasvukohaks sobivad noorele nõiapuu taimele soojad paigad aias, sest peenikeste okstega põõsad on pakasetundlikud. Vanemaks saades taimede külmakindlus paraneb. Muld peaks eelistatult olema parasniiske, kuid nõiapuud taluvad hästi lühemaid põuaperioode. Tuleb arvestada, et nõiapuude juurestik on maapinnalähedane ja teiste tiheda juurestikuga taimede konkurentsi taluvad nad halvasti. Põõsa alt on soovitav murumätas kõrvaldada ja ala multšida. Vastavalt taime kasvamisele tuleb multšitud ala aeg-ajalt laiendada. Noorele istikule tuleb jätta piisav kasvuruum – enamik nõiapuid on umbes sama laia võraga kui on nende kõrgus. Eesti oludes saavad nõiapuud prognoositavalt 3–6 m kõrguseks.

Kui siis keegi soovib imetleda nagu eelnevas tekstis öeldud Tallinna botaanikaaias!