Kindlasti paljudele tuntud ja rohkelt kasvatatav puu koduaedades ja mujal. Uurime, aga lähemalt kuidas tema eest hoolt kanda!
Nulg (Abies) on okaspuulaadsete seltsi männiliste sugukonda kuuluv igihaljaste puude perekond.Nulu perekonda kuulub 48–55 liiki. Nulud on levinud põhjapoolkera paraskliimas, vähem lähistroopilises kliimas. Nad eelistavad kasvukohana mägesid.
Nulud on 10–80 meetri kõrgused ja ½–4-meetrise tüveläbimõõduga puud. Nad on koonusja võraga, mille moodustavad rõhtsad oksad.
Pungad on peaaegu kerajad, mõnikord nüri koonuse kujulised. Okkad on lamedad, aluselt kitsamad, alt kahe valge õhulõhega ja püsivad puul mitu aastat. Okkad painduvad alusel sedamoodi, et kõik sama võrse okkad on ühes tasapinnas.
Isasõiteks on urvad. Need koosnevad paljudest käbikestest, mille alusel on kaks õietolmukotti. Tolmukotid avanevad niimoodi, et nende külje sisse tekib pragu.
Emasõiteks on püstised käbid. Nende alusel on kattesoomused, mis on kitsamad ja pikemad kui kandesoomused, mida nad ümbritsevad. Viimased kannavad kaht seemnealget. Kõik nulud on tuultolmlejad.
Käbid on silindrilised ja püstised. Seemned nendes valmivad veel samal aastal pärast viljastumist. Selleks ajaks kattesoomused puituvad, aga pärast valmimist käbi laguneb ja kattesoomused kukuvad ära, nii et puule jääb käbist üksnes tüvik. Seemned on tiivulised ja levivad tuule abil, idul on mitu idulehte. Käbid on 5–25 cm pikad.
Nulge saab teistest männilistest eristada okaste järgi, mille alus meenutab pisikest iminappa, ja püstiste silindriliste käbide järgi. Kõige lähedasemad on nulud seedritele.
Nululiike eristatakse okaste mõõtmete ja asetuse, käbide suuruse ja kuju ning selle põhjal, kas käbide kandesoomused on pikad ja nähtaval või lühikesed ja käbi sisse peidetud.
Nulu puitu iseloomustab vaigukäikude puudumine ja see, et puu südamik koosneb ainult ühesugusel määral paksenenud piklikest põhikoe rakkudest, millel on lihtsad poorid.
Nulgu kasutavad toiduks mitmesugused liblikad.
Nulgu on kerge ära tunda: tema okkad on pehmed ja lamedad ning nende alumisel küljel on kaks valkjat triipu – õhulõheribad. Okkad kinnituvad võrse külgedele, just nagu oleks keegi need hoolikalt lahku kamminud.
Nulu äratundmisel võib segadust tulla ainult tsuuga ja ebatsuugaga. Tsuuga on meil üliharuldane, ebatsuuga tunneb ära pungade järgi – need on tal teravatipulised, nululiikide pungad on aga ümara tipuga.
Kõige kindlam on muidugi vaadata käbisid: nulu käbid ei ripu allapoole nagu teistel okaspuudel, vaid seisavad okstel püsti. Teine eripära on see, et käbid ei varise tervena. Valminud käbi laguneb puus, jättes oksale vaid püstise käbitelje. See teeb ka seemne varumise raskeks, tuleb valida õige aeg ja pikem redel, veel parem – tõstuk.
Meie aedades on kõige tavalisem hall nulg (Abies concolor). See ilus pikkade helehallide okastega puu kasvab päris kõrgeks, Eestis on vanimate kõrguseks mõõdetud 25 meetri ringis.
See tähendab, et päris pisikesse aeda hall nulg ei sobi. Küll aga on väikeaia jaoks nagu loodud tema madalakasvulised sordid: ‘Candida Nana’, ‘Compacta’, ‘Piggelmee’, ‘Scooter’ jt. On ka leinavorme: ‘Elkin’s Weeping’, ‘Fagerhult’. Puukoolides käies tasub silmad lahti hoida, sest halli nulu sordid on oma hinda väärt!
Palju toredaid nulgusid
Kasvatamist väärivaid nululiike ja -sorte on palju. Ilusad on euroopa nulg (A. alba) ja jaapani nulg (A. veitchii). Mitme nululiigi käbid on noorena lillakat või punakat tooni, eriti ilusad on nad korea nulul (A. koreana). See liik hakkab ka üsna varakult käbisid kandma, teiste käbisid saab näha alles 15-20 aastat pärast istutamist.
Kõige sobivam meie kliimasse on vast siberi nulg (A. sibirica). Teda on meil püütud ka metsakultuurina kasvatada. Looduslikku uuendust andma on siberi nulg siiski visa. Noori taimi leidub ainult sellises nulusalus, kus ei ole tihedat põõsarinnet. Siberi nulg on noores eas küll väga varjutaluv, kuid tihedas kuslapuu- ja magesõstravõsas ei suuda temagi kaua vastu pidada.
Nulud on noorelt laisad kasvama, korraliku istiku saamiseks kulub vähemalt 7-8 aastat. Mõistlik on osta istikud puukoolist.
Madalakasvulised nulusordid sobivad kenasti kiviktaimlasse või okaspuupeenrasse, suure puu teeb aga ilusaks otse maapinnalt algav võra. Kui olete mõne nulu kasvama pannud, peate kindlasti hoolitsema, et tema all ei kasvaks kõrget tihedat rohtu, mis suretab oksad.
Kallid rohenäpud, saatke aga julgelt meile pilte enda aias kasvavatest nulgudest!