Kollaste õite meri, milline kaunitar, tutvume temaga lähemalt!

Teiste nimedega: kannarpik, kollane kanarbik, portsud ja põõsas-hanijalg.

Põõsasmaran on Loode-Eesti paepealsete niitude taim. Seal esineb ta sageli massiliselt. Põõsasmaranat mujal Eestis ei kasva ja tema kasvukohti ohustab nii ehitustegevus, metsastamine kui alade kinnikasvamine, siis on ta võetud ka looduskaitse alla. Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest. Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Alles lõpetavad toomingad õitsemise ja alustavad sirelid, kui põõsasmaran juba kolletab. Marjulised lähevad aasale maasikaid korjama ja ikka vaatab neile vastu kuldne põõsasmaranaväli. Lõpuks valmivad viimaste marjadena soos jõhvikad ja juhuslikult looniidule sattunu märkab oma imestuseks, et põõsasmaran ei olegi veel õitsemist lõpetanud. Üpris kiiresti valmivad pisikesed piklikud seemnised. Nagu karvasele taimele omane, on needki pikkade heledate karvadega. Need on tegelikult lendkarvad, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale jõuda.

Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Millegipärast on teda aga praegu veel suhteliselt vähe aedades näha. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal.

Tema üldine levik on aga maailmas laiali pillatud väikeste tükikestena. Sageli ei ole taimede välimus eri kohtades üldse mitte sarnane, kuid siiski kuuluvad nad ühte liiki. Põõsasmaran kasvab nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas, kuid katkendlikult. Ühe sellise väikese kasvukohajupi moodustavad ka Eestis kasvavad põõsad. Tegelikult ei olegi aga päris kindlalt teada, kas meie põõsasmaranad on ikka Eesti põlisasukad. Tema kasvualad on vähemalt viimase saja viiekümne aasta jooksul pidevalt laienenud ning ta kasvab sageli massiliselt, lausa teisi taimi välja tõrjudes. Nii arvataksegi, et Eesti levila võib olla tekkinud kultuuris kasvanud metsistunud taimedest.

Väga kaunis põõsas iga aeda kaunistama, kui teilgi ta aias kasvab siis jagage julgelt nippe!