| Blogi postitused
Pildil palmilehine tarn

Põnev, kas pole et ka kõrreliste maailm on nii kirev.

On kõrreliselaadsete seltsi kuuluva lõikheinaliste sugukonna liigirikkaim perekond.

Esimesena kirjeldas tarnu teaduslikult Linnaeus oma 1753 ilmunud teoses “Species plantarum“. Sellega pani ta aluse tarnade uurimise teadusele ehk karikoloogiale. Esimesed üksnes karikoloogiale pühendatud teosed olid saksa botaaniku Carl Ludwig Willdenowi 1805 avaldatud 107-leheküljeline raamat “Caricologia, sive descriptiones omnium specierum caricis, in usum excursionum botanicarum pro amicis seorsim impressa…” ja saksa botaaniku Carl Heinrich Hoppe 1826 avaldatud 104-leheküljeline raamat “Caricologia germanica oder Aufzahlung der in Deutschland wildwachsenden Riedgraser“.

Tarnad on kosmopoliitsed, kuid kõige rohkem on neid parasvöötmes. Neid leidub kõikjal igijääga katmata aladel, välja arvatud Amazonase suudmest kagusse jääv ala, Araabia poolsaar, Thari kõrb ja põhiosa Aafrikast. Aafrikas leidub tarnu vaid Põhja-Aafrikas, Lõuna-Aafrikas, Madagaskaril, Niiluse orus ja Etioopias.

Enamik tarnu, kuid mitte nad kõik, kasvab märgaladel, eriti paduratel, soodes ja rabades, tiikide ja vooluveekogude kallastel ning isegi kraavides, kus nad sageli moodustavad taimestiku põhiosa.

Tarnaliikide arvuks on pakutud 1100–2000. Eestis on tarnaliike loendatud 77.

Harilik tarn (Carex nigra)– teiste nimedega: maarja-kastehein, must marjaga rohi, päris mustpea ja raudrohi.

arnad on tuntud kui taimed, kelle leheserv võib teravalt kätte lõigata. Kuid erinevatel tarnadel pole mitte alati kerge vahet teha – Eestis kasvab neid 69 liiki. Siiski võib tarnu jaotada näiteks elupaikade järgi rühmadesse. Nii on ühed tarnad küllaltki kuivade metsade ja niitude asukad. Nemad on tavaliselt väikesekasvulised ja küllaltki pehmete lehtedega. Teised on suured meetripikkused tugevate lehtede ja jäikade vartega. Need kasvavad harilikult suurte mätastena kas päris soodes või siis soostuvatel niitudel ja metsades. Kolmandad on igati keskmise välimusega tarnad. Kasvukoha järgi on nad aga niiskust armastavad. Viimaste hulka kuulub ka harilik tarn.

Nagu hariliku tarna nimest oletada võib, on ta “harilik”. Ta kasvab väga sageli meie niisketel niitudel, hõredates soo- ja lodumetsades ning ka kuivemates soodes. Suuri mättaid harilik tarn tavaliselt ei moodusta, sagedamini kasvab ta hõreda muruvaibana. Tavaliselt on harilik tarn küllaltki märkamatu. Rohkem torkab ta aga silma siis, kui ilmuvad tumedad õisikud.

Harilikul tarnal on kahesuguseid õisikuid. Ühed neist on emas- ja teised isasõisikud. See tähendab, et ühtedes on vaid emasõied ja teistes isasõied. Seemned valmivad loomulikult vaid emasõites. Mõnedel tarnaliikidel ei ole aga emas- ja isasõisikud märgatavalt erinevad. See, kas on või mitte, on tähtis määramistunnus.

Hariliku tarna varre tipul on tavaliselt üks peenike hallikaspruun isasõisik. Sellest veidi allpool leiame kaks kuni neli püstist tunduvalt jämedamat tumepruuni emasõisikut. Hariliku tarna emaspähikud on eemalt vaadates sageli peaaegu mustad, mis on ka tema määramisel üheks tunnuseks. Ka hariliku tarna ladinakeelne liiginimi “nigra” tähendab musta.

Tarnade määramisel on sageli vaja uurida veel lehetuppede värvust. Tavalisemateks värvusteks on kollakas või õlgjas, punakas ja pruun. Hariliku tarna lehetuppede värvus võib olla helepruunist tumepruunini. Lehetuppedest väljuvad tal kitsad, kuid lamedad hallikasrohelised lehed.

Saime mõningase ülevaate tarndadest.