| Blogi postitused

Nimi valge aga meil pilt hoopis roosast, eks neid sorte on erinevaid, uurime lähemalt!

Teiste nimedega: emanõges, imenõges, piimanõges, miiksmaasikas ja mesilill.

Valget iminõgest tunneb ilmselt igaüks. Paljud on kindlasti proovinud tema õitest mett kätte saada. Selleks tuleb vaid taime valge õis õrnalt sõrmede vahele haarata ja õiekroonist imeda. Peagi on magus maitse suus. Tegelikult pole see aga veel päris mesi, vaid nektar. Nektar on taimede poolt putukate ligimeelitamiseks eritatav magus aine, millest paljud putukad meelsasti toituvad. Nektarist teevad mesilased mett. Valge iminõgese õied võivad oma nektarirohkuselt võistelda selle ala tugevamatega. Kuna iminõgese õis on aga väga omapärase ehitusega, siis ei pääse mitte iga putkas tema kallale maiustama. See maiuspala asub õiekrooni pika putkeosa põhjas. Väikesed loomad ei saa putke sisse ronida seepärast, et seal on ees karvaring, suuremad aga lihtsalt ei mahu. Nii on valge iminõges kasulik vaid sellistele putukatele, kes omavad pikka imemisvahendit: nad istuvad õie alahuulele ja imevad nektarit otse sealtsamast.

Valgel iminõgesel on väga palju erinevaid rahvapäraseid nimesid, kuid suurem osa neist viitavad kahele asjale. Esiteks tahetakse edasi anda taime sarnasust nõgesega. Tõepoolest on valge iminõgese lehed väga sarnased nõgese omadele, kuid õnneks need ei kõrveta. Nende pehmus tingibki mitmete seda väljendavate eesliidete kasutamise. Näiteks võiks olla “emanõges”, on ju ema ka alati hea, mitte kõrvetav. Kuid tegelikult pole nimetuse “emanõges” tekkelugu sugugi selge, ehkki ta on selle taime kõige vanem eestikeelne nimi. Teine selle taime väga vana nimi on imenõges. See viitab taimest magusa mesineste imemisele. Kuna aga sõna “ime” võib lahti mõtestada ka natuke teisiti, siis otsustati hiljem, et taime nimi peaks olema hoopis iminõges. Valge, piim ja teised seesugused liited näitavad valge iminõgese õite värvust. Valge iminõges on meie iminõgestest ainuke, kellel on valged õied.

Peale selle, et tema õitest saab suu magusaks, on õiekroone tarvitatud ka ravimina. Selleks tuleb need ettevaatlikult ja õrnalt ära korjata ja vilus kuivatada. Kui õied saavad kogumisel liialt muljuda või kuivavad liiga valges, siis need muutuvad pruuniks ja pole enam nii väärtuslikud. Haiguseid, mille vastu aga iminõgesest on abi saadud, on väga palju. Nimetagem siinkohal kokkuvõtvalt, et nende hulgas on nii hingamisteede ja kõhuhädasid, kui ka naistehaiguseid, kroonlehetee aitab unetuse korral ja soodustab uriinieritust.

Valge iminõges kasvab aedades ja parkides umbrohuna, teeäärtes, jäätmaadel ja metsaserval. Ta kasvab sageli koos kõrvenõgesega ning eriti noorena on sellega väliselt veidi sarnane. Erinevalt kõrvenõgesest valge iminõges ei kõrveta ning tema õied on selgesti nähtavad.

Valge iminõges (Lamium album L)Raviteeks kogutakse õiekroone, lehtedes leidub palju A- ja C-vitamiini.

Kasutatakse unetuse, palaviku, hingamis- ja lümfiteede põletike raviks ning verejooksu peatava vahendina nii kopsu- kui ka emakaverejooksu puhul.

Leevendab neeru- ja põiepõletikku. Soodustab uriinieritust, ravib valgevoolust, seene- ja mikroobnakkusi ja pakub leevendust allergilise sügelemise korral.

Väga huvitavaid fakte taime kohta!