Kõigile tuntud võõrasema ehk aedkannike. Värve leidub igast toonist ja isegi mitmevärvilisi. Tutvume lähemalt kuidas taime eest hoolt kanda.

Kannikesi (Viola) on perekonnas 400 liiki, Euroopa on 91 liigi kodumaa. Kõige rohkem kasvab kannikesi põhjapoolkera parasvöötmes, aga ka Lõuna-Ameerika Andides, Kanaaridel, Hawaiil, Austraalias, Pakistanis ja Indias. Eestis kasvab looduslikult 18 liiki kannikesi.

Meil leidub ka haruldasi kannikeseliike, näiteks karvane kannike, metskannike, randkannike ja pisikannike. Eestis looduskaitsealused liigid on lodukannike, laanekannike ja kõrge kannike. Vaid aiataimena kasvatatakse 20–30 cm kõrguseks kasvavat võõrasema ehk aedkannikest (V. x wittrockiana).
Võõrasema on suurte värviliste õitega mitmeaastane taim. See on saadud aaskannikese, altai kannikese ja kollase kannikese ristamise teel. Võõrasema eri sortidel on õied kas ühevärvilised, kahevärvilised, mitme-värvilised, triibulised, laia teist värvi servaga või kontrastse neeluga. Mõnel on õis meeldiva tugeva lõhnaga. Uuematel sortidel on kroonlehe servad lainelised või tihedalt kurrulised. Tuntakse ka puhasroosade, punaste, helekollaste, oranžide, taevassiniste ja peaaegu musta värvi õitega sorte. Neid kõiki kasvatatakse Eestis.

Esimese võõrasema sordi „Medora” aretas 1839. aastal Inglismaal William Thompson. Tänapäeval tuntakse rohkem kui 250 võõrasema sorti. Võõras-ema vili on kolmepesaline kupar ning väikesed seemned on varustatud õlirikka liseme elaiosoomiga, et soodustada seemnete levikut sipelgate abil. Viljad tuleb koguda enne täisküpsust, sest paiskvili avaneb ootamatult ja seemned lennutatakse taimest eemale.
Kuigi võõrasema on lühiealine mitmeaastane taim, kasvatatakse seda enamasti ühe- või kaheaastasena. Võõrasema seemned võib külvata augustis avamaale, et saada järgmiseks kevadeks õitsvaid taimi. Niisugune kasvatusviis on sobilik koduaias, kuid ei sobi suurde tootmisaiandisse, sest lumeta talvel või sulailmadega niiskuse kogunedes on taimede hukkumine avamaal suur. Aiandites pikeeritakse sügisel tärganud taimed pottidesse ja tuuakse jahedasse kasvuhoonesse talvituma või ostetakse noortaimed jaanuari lõpus või veebruari alguses välismaalt.

Võõrasema idanemiseks sobilik temperatuur on 20–25 ºC. Idanemisest õitsemiseni kulub 9–10 nädalat. Ka kodus võib ise võõrasema seemnest kasvatada, kuid soojas ja kuiva õhuga toas me kvaliteetseid istikuid ei saa. Võõrasemale meeldib kasvamiseks ruum, kus temperatuur on 10–12 ºC.

Võõrasemad sobivad kasvatamiseks väga erineval viisil. Nad on ilusad parkides, haljasaladel, kalmistul, rõdukastis, suuremas anumas mitme kaupa koos, aiavaasis, peenras ääristaimena, kiviktaimlas rühmana, okaspuude ees, rooside naabruses, amplis jm. Võõrasema sobib ka vaasililleks. Võõrasema ei kasva ülearu suureks, ei varja ega lämmata naabreid ega konkureeri juurestikuga toitainete pärast. Rikkalikumalt õitsevad võõras-emad päiksepaistelises kohas.
Muld ei tohi olla ülearu rammus, mulla reaktsioon peaks olema neutraalne või nõrgalt happeline (pH 5,5–7). Ebasobivates tingimustes (liiga tihe istutus, liiga rammus muld, liiga sage kastmine, kuiv toaõhk, halb õhuvahetus jms) võivad võõras-ema kahjustada punane kedriklest, lehetäid või jahukaste tekitaja.

Enamasti on aga võõrasema vastupidav ja tubli õitseja. Kevadiseks esimeseks istutuseks sobib võõrasema sellepärast, et avanenud õied taluvad ilma kahjustamata kuni –5 ºC külma. Väga jahedas muutuvad lehed kollakaks, kuid soojemate ilmade saabudes normaalne roheline lehevärvus taastub kiiresti. Hallahommikutel on õied pisut longus, kuid temperatuuri tõusuga võtavad kiiresti endise püstise asendi.
Võõrasema ei talu pikka kuumaperioodi. Palavusega venib taim välja, muutub liiga lopsakaks ja ka õitsemine väheneb. Seepärast sobibki võõrasema kasvatamiseks kõige paremini aprillis, mais ja juunis.

Usun et enamike aias või amplis kasvab võõrasema, kui ei siis leidke endale sobiv värvitoon ja katsetage.