Enamikele tuntud taim elulõng. Täna vaatleme suureõielisi ja väikseõielisi.

Elulõngade (Clematis) arvuka pere võib laias laastus jagada kaheks: suure- ja väikeseõielised. Tavaliselt seostub sõna „elulõng” ikka nende esinduslikumate, suureõielistega. Üleni õitega kaetud elulõng on omaette vaatamisväärsus. Sama vägevat õite massi ei suuda ükski teine liaan välja pakkuda. Need on saadud erinevate liikide või sortide ristamise või vabatolmlemise kaudu.

Suureõielised

1. Sorte on arutul hulgal kõikvõimalikes õievärvides. Kindlasti leiad nende hulgast enda aeda täpselt sobiva õietooniga sordi.
2. Nad ei kasva ülemäära kõrgeks, 3 m on enamasti ülemine piir.
3. Nad ei metsistu, sest nende võrsed lõigatakse igal sügisel tugevasti tagasi.
4. Suureõielised elulõngad õitsevad väga pikalt. Erineva õitseajaga sorte kombineerides pikeneb õitseaeg juuli algusest kuni öökülmade tulekuni.

Paraku on suureõielistel elulõngadel ka varjupool. Sinna paigutub eelkõige külmaõrnus, mistõttu nad vajavad talvekatet.

Lõika oktoobri alguses elulõnga võrsed maha nii, et alles jäävad vaid kuni 15 cm pikkused jupid. Kui  mulla pind on juba kahutunud, siis kata elulõnga kasvukoht kuni 15 cm paksuse mulla, turba, komposti või kõdusõnniku kihiga. Kevadel ole varmas lisatud soojustusmaterjali laiali kraapima, enne kui võrsed sellest läbi kasvavad. Mõnikord pärast talvitumist elulõng enam ei tärka. Asjatundjad ütlevad, et taim jäi magama. Uinunud elulõng võib hakata uuesti võrseid ajama 1–3 aasta pärast.

Valdavalt ei ole suureõielise elulõnga võrsete allosas õisi. Elulõngade ette/ümber istutatakse püsililli või suvikuid.

Vahel närbub keset kasvuaega mõni elulõnga võrse. Sellised võrsed lõika viivitamatult välja (sentimeetrisügavuselt allpool mullapiiri). Sellegipoolest võib mõne aja pärast kogu taim närbuda. Tegemist on ohtliku taimehaiguse närbumistõvega, millele pole tõhusat ravi leitud.

Väikseõielised

Väikeseõielisteks elulõngadeks peetakse looduslikke liike ja nende sorte. Mitmete liikide eripäraks on see, et nende võrsed suudavad talvituda, mistõttu neid pole tarvis tagasi lõigata ega katta. Kuna nad ei pea alustama võrsete kasvatamist kevadel n-ö nullist, siis jõuavad taimed õite avamiseni juba mais-juunis. Samal põhjusel suudavad nad ronida märksa kõrgemale ja katta suuremat pinda.

Populaarsed väikeseõielised elulõngad on närbumistõvekindlad.

Miinuspoolele paigutub nende talvine väljanägemine. Külmade saabudes lehed pruunistuvad, aga ei rutta maha pudenema. Pruunistunud leheriismetega võrsed jätavad korratu ja sassis mulje. Lõikamata looduslik elulõng moodustab üsna nobedasti hoomamatu patsiku. Kui selline sasipundar sul lõplikult üle viskab, siis lõika kogu kupatus kevadel rahumeelselt maapinna lähedalt maha. Elulõng hakkab noorendatuna usinasti uusi võrseid ajama. Sel aastal ta sind õitega ei rõõmusta, aga järgmistel suvedel ilmub neid väga arvukalt.

Siiski leidub väikeseõieliste elulõngade seas ka selliseid, kes õitsevad vaid sama aasta võrsetel. Nende väädid pead sügisel maha lõikama. Talvekatet ei vaja ka nemad.

Kuhu tahes sa elulõnga istutad, peaks tal toestuseks olema üsna peentest varbadest tugimoodustis. Elulõngadel keerduvad ümber tugede lehevarred. Need on lüheldased, mistõttu toed ei tohiks olla jämedamad kui 5 mm. Kui lased taime kasvama puutüvele, kännule või postile, pead abiks võtma lisakinnitused.
Parimateks tugedeks on raamitud võrgud, mis kinnitatakse seinast 10–20 cm kaugusele, ažuursed (skulpturaalsed) metalltorudest või -varbadest või puiduliistudest püstised karkassid (murusse või peenrasse istutamise korral). Mõlemal juhul istuta taimed ritta või ringiratast 30–50 cm vahedega. Nii saad kiiremini soovitud tulemuse.

Suurte seinapindade katmiseks on sobivaimad väikeseõielised elulõngad. Ühe püstise toe ümber võid istutada erinevaid elulõngu, valides mingi erilise õievärvuste kooskõla ning pannes kokku sihvaka sordi madalamakasvulisega või hilise õitseja varasega.

Väga suureks ahvatluseks on lasta heledaõielisel elulõngal kasvada tumedaokkalise okaspuu peale. See võte nõuab kogemust. Kui elulõng moodustab liiga tiheda katte, siis jäävad selle all olevad okkad valgusevaegusse, kolletuvad ning pudenevad maha. Okaspuu kenal rüül on lootust säilida, kui elulõnga võrsed paiknevad sellel hõredalt.

Kui sa elulõngale üldse tuge ei paku, siis hakkab ta oma võrseid kasvatama piki maapinda laiali. Võte on eriti sobiv kevadiste sibullillede kasvuala suviseks dekoreerimiseks. Vilkalt ronib ta ettejäävale roosipõõsale või priskemale püsikule, kivist või astangust rääkimata. Mõni alt „kondine” kõrgem põõsas (sirel, põisenelas vms) saab sel moel täiesti uue väljanägemise. Sellisesse kohta vali sordid, mille õied avanevad ülespoole.

Tarade peale kasvanud elulõngad näivad hekina. Sel kohal on väikeseõielised eelistatumad. Nende talviti allesjäävad võrsed koguvad enda peale lund või härmatist ja hekiline välimus on sellega säilinud. Suureõieliste elulõngade puhul pead talviti leppima lageda taraga.

Taimed istuta tara äärde 70 cm vahedega. Pikemas reas võib olla veesoontega lõikumisi, kus justkui ükski taim ei taha kasvada. Sinna istuta alpi või tervelehine elulõng. Kasvu algupoolel kärbi mõned korrad võrsete latvu harunemise ergutamiseks. Tara peab olema tugev: elulõngade tihe võrsestik koos tuule, vihmavee või lumega on raskem, kui sa oskad arvata.

Potitaimi võid istutada kogu suve, aga parim aeg on ikkagi kevad.

Kaeva kogukas auk, mille miinimummõõdud on 50 x 50 x 50 cm. Viska selle põhja kõdusõnnikut või rammusat komposti. Lisa juurde peotäis sügisväetist ja august välja tõstetud mulda. Sega läbi. Saadud segu peaks olema 10 cm paksune kiht. Ülejäänud auk täida hea aiamullaga, millele tembi hulka kottides müüdavat neutraliseeritud ja väetatud kasvuturvast. Vajuta muld augus tihedamaks. Kaeva augu keskele istikule sobiva suurusega auk. Istik peab jääma 5–10 cm sügavamale, kui ta potis oli. Eemalda pott ja püüa keerdunud juuri ettevaatlikult sirgemaks sättida. Suvel istutades jäta viimane tegevus vahele. Aja auk kinni ja kasta. Kontrolli veel kord, et istik oleks õiges sügavuses! Aseta kohale tugi (istik läheb hoogsalt kasvama, mistõttu toe üle pole enam aega pikalt mõtteid vahetada) ja istikust pisut lõuna poole lame kivi. Viimase ülesanne on hoida maapinda jahedamana. Jalad jahedas ja pea päikeses – see on elulõnga kreedo.

Esimesel suvel hoolitse, et muld oleks püsivalt parasniiske. Teisest aastast alates anna suve esimesel poolel kolm korda lahustuvat kompleksväetist segatuna kastmisvette. Mineraalväetise asendamine sõnnikuleotisega kord või kaks suve jooksul on igati tervitatav.

Suureõieliste sordid
 

Enne kui asud elulõnga valima, tasub teada, et valgete ja helesiniste õitega sordid on teistest pirtsakamad. Heleroosade õitega sortidel seda puudust ei ole.

Siinkohal pole lootustki anda asjalikku ülevaadet rohketest sortidest. Olgu näitena toodud mõned eriti tublid.

’Piilu’ on vaieldamatult kõige hinnatum nende 146 sordi seas, mille Uno ja Aili Kivistik on aretanud. Kivistikkude Roogoja talus asub ilmselt Euroopa suurim elulõngade kollektsioon. ’Piilu’ kasvab 160 cm kõrgeks. Heleroosadel õitel (Æ 9 cm) on õielehtedel lai purpurne triip. Katte all kenasti talvitunud väätidel puhkevad kevadel ilusad täidisõied. Sama aasta võrsetel on hiljem lihtõied. Väätide talvitumiseks kaeva taime ümber madal vagu, vääna võrsed ettevaatlikult vakku, kata pealt 10 cm paksuse mullaga ja aseta kõige selle kohale mõni vettpidav plaaditükk.

’Aljonuška’ roosad õied on omapäraselt kellukjad, vaatavad allapoole ega avane täielikult. Õisi saab kasutada lõikeõitena, sest neil on pikad varred. Põõsas on kuni 2 m kõrge ja õitseb igal aastal rikkalikult.

’Hagley Hybrid’ kasvab julgesti 2 m kõrgeks. Tal on suured (läbimõõt 10–16 cm) lõheroosad õied. Õite roosa toon on väga kaunis. Lauspäikeses õied pleekuvad.

’Huldine’ pärlvalgete õielehtede tagumised pooled on kergelt lillakad. Õied ei hiilga suurusega (Æ 10 cm), aga taluvad stoiliselt kehva ilma. Taim kasvab jõuliselt (3 m) ja vajab päikest. Varjulises kohas kasvades läheb ta liiga hilja õide.

’Ville de Lyon’ on vana ja väga sitke sort. Meie aias on ta 3 m kõrge ja õitseb igal aastal hoolimata sellest, et puhtast hooletusest olen mõnikord unustanud teda talveks katta. Õied on purpurpunased (Æ 12 cm).

’Warszawska Nike’ on varakult (juuli hakul) õitsemist alustav sort. Tal on uskumatult palju õisi (läbimõõt 12–15 cm) ja need püsivad kaua kaunid. Õied on sametiselt tumepurpurpunased. Ka tema on meil jäänud mõnikord talvekatteta, aga pole sellest teinud suuremat numbrit. Meil on ta tublisti 2,5 m kõrge.

’The President’ on väga vana ja äärmiselt populaarne sort, mil on suured navy-sinised õied. Jõuline kasv ja suur vastupidavus on selle sordi märksõnadeks. Vähene vari keskpäevase päikese eest aitab hoida sügavsiniseid õisi pleekumast.

’Prince Charles’ on lahkelt õitsev elulõng, kelle õite värvi on raske määratleda: värvus sõltub pealelangevast valgusest. Ütleksin, et õied on hallikassinised ja mitte väga hiiglaslikud. Suure plussina paikneb osa õisi ka taime alaosas.

Väikeseõieliste mõned sordid

Väikeseõielised elulõngad on leplikumad: nad saavad hakkama varjulisemas ning kehvema mullaga kohas kasvamisega. Väikeseõielistest elulõngadest võiks esile tõsta järgmisi.

Fargesi elulõng C. potaninii var. fargesii sün C. potaninii on jõulise kasvuga. Väheldasema maja katmine on talle jõukohane. Kreemvalged õied on väikesed (läbimõõt 3 cm), aga neid on lugematul hulgal. Õitsemine kestab külmadeni. Külmadel talvedel saavad tema väädid hukka, aga ta kasvatab kiiresti uued asemele. Liigile sarnane on temast aretatud sort ’Paul Farges’.

Amuuri elulõng C. brevicaudata on pärit Kaug-Idast ja Põhja-Hiinast. Tal on väga ilusad 3–7 lehekesega sulgjad lehed. Õisikutesse koondunud õied on valged ja sarnanevad Farges’i elulõnga omadega. Kui leiad, et amuuri elulõng on liiga mahukaks sirgunud, siis lõika kõik väädid 20–40 cm kõrguselt maha. Talvitumisega tal raskusi ei ole.

Lembeputk-elulõng C. ligusticifolia on pärit Põhja-Ameerika lääneosast. Seal kutsutakse teda old man’s beard ehk siis vanamehe habemeks (eks ikka uhkete seemnetupsude pärast). Kasvab jõgede kallastel ja lamminiitudel, mistõttu eelistab püsiniisket mulda. Ka selle liigi õied sarnanevad Farges’i elulõngaga. Pikk õitseaeg kandub sügisesse, mil tema valged õied on tänuväärseks vahelduseks sügiskaamosele.

Alpi elulõng C. alpina on samuti valmis katma suuri seinapindu. Tema kellukjad õied avanevad allapoole. Õite värvus varieerub, aga valdavaks tooniks on helevioletne värvus. Pärast õitsemist moodustuvad kenad hõbejad „karvapallid” seemnetega. Vääte sügisel ei lõigata, taim õitseb eelmise aasta väätidel. Kui sul on vaja teda ahistada, siis lõika ta tagasi kohe pärast õitsemist. Alpi elulõngale sobib muld, mis on neutraalne või pisut aluseline.

Sinise elulõnga C. viticella kellukad on eelmise omadega sarnased, aga täidlasemad. Meil on selle elulõnga aretis (nimi on aastatega kaduma läinud) vohanud väga kaua. Tema väädid elavad kenasti ületalve, aga siis sirutab ta nendest arenevad uued võrsed taevastesse kõrgustesse ja õiedki (need on vaid sama aasta võrsetel) jäävad vaid lindudele vaadelda. Sellise olukorra vältimiseks jätan sügiseti tema väätidest alles vaid ca 50 cm jupid. Kevadel tormab ta silmanähtava tempoga kasvama ja avab suvel suurel hulgal purpurvioletseid õisi. Kuuri ilmetu sein on selle elulõnga poolt igal aastal dekoreeritud. Satikad temast ei huvitu, haigusi pole esinenud.

Tanguutia elulõng C. tangutica õitseb väheldaste kellukjate kollaste õitega. Siidised seemnetupsud on lisaboonuseks. Selle elulõnga võrsed võib sügisel maha lõigata, aga võib ka jätta lõikamata. Samuti võib lõigata välja osa vääte. Vastavalt sellele õitseb ta hiljem või varem (õied moodustuvad sama aasta võrsetele). Aeg-ajalt on väätide täielik mahalõikamine asjakohane, muidu läheb tanguutia elulõng liiga suureks ja metsistub. Seegi liik on igapidi kestev.

Tanguutia elulõngal on mitmeid nimega sorte. Neist üheks parimaks peetakse ’Lambton Parki’. Selle sordi õied on suurimad (läbimõõt 7 cm) kollaseõieliste seas, õitseaeg vältab kesksuvest hilise sügiseni, õisi on väga rohkesti, siidised seemnetupsud on lopsakad. Taim kasvab 4 m kõrgeks.

Vastupidavate liikide loetelu võiks veel pikalt jätkata. Lisaks on liikidel omakorda veel arvukalt aretisi. Seega: väikeseõielistegi elulõngade seas on valikut küll ja veel.