Erinevaid sorte on palju uurime siis lähemalt…

Harilik ristirohi (Senecio vulgaris) on korvõieliste sugukonda ristirohu perekonda kuuluv taimeliik. Harilikul ristirohul on sopilis-sulglõhised, peaaegu paljad lehed. Õisikus on ainult putkõied, keelõied puuduvad. Üldkatise sisemised lehed paljad, enamasti mustatipulised. Välimisi katiselehekesi on rohkesti, need on samuti mustatipulised. Taime tavaline kõrgus on 5–40 cm. Võib kõige kergemini segi minna mets-ristirohuga.

Harilik ristirohi on looduslikult tsirkumpolaarse levilaga. Eestis tavaline, kasvades aedades ja põldudel umbrohuna, teeservadel ja mererannikul.

Hõbedast ja halli tooni peetakse igavaks ja luitunuks, ometi aitab ta värvidel esile tulla ja kirevat peenart tasakaalustada.

Hõbedat tooni või halli jumet annavad taimede lehtedele ja vartele neid katvad tihedad karvakesed. Viimaste ülesanne on taimi kaitsta liigse aurumise eest. Tihedad karvakesed kaitsevad taimi ka külma eest nii, et varakevadised kõikuvad temperatuurid ei taimele suurt kahju. Kuigi karvakesed pole silmapaistvad, tunduvad sellised taimed käega katsudes pehmed, siidised või sametised. 

Selline hõbedane-hall välimus annab aimu ka sellest, milline on taimele sobilik kasvukeskkond. Enamasti armastavad nad päikselist kasvukohta ning toitainetevaest ja kerget mulda, kuhu ei koguneks liigniiskus ega sademeteveed. Kui suvel saavad nad kuivapoolses mullas kenasti hakkama ja taluvad kerget põudagi, siis talvine liigniiskus võib nad hukutada. Kuna nad eelistavad lahjemat mulda, siis ei vaja nad ka väetamist. Liialt varjus kasvades kaotavad nad oma hõbehalli dekoratiivsust, venivad välja ja muutuvad pigem roheliseks. 

Vilt-ristirohi sobib kasvatamiseks lilleanumais ja peenardes nii koduaias kui kalmistul. Tegemist on vähenõudliku taimega, kes talub tuult ja vihma ning tunneb end hästi ka kuivapoolsel toitainetevaesel pinnasel. Paremini kasvab päikselisel kasvukohal, kuid edeneb ka poolvarjus. Esimesed sügisesed öökülmad veel ei murra taime ning olenevalt talvest võivad ka talvituda. Üle talve elanud taimed pole nii kaunid, kuid näitavad oma väikseid kollaseid õisi, enamasti kasvatatakse kui üheaastast. 

Voolme-ristirohi on 1-3 jalga kõrge mitmeaastane taim. Rohkearvulised korvõisikud asetsevad kännasjas liitõisikus. Õitsemine vältab juulist septembrini, õisi tolmeldavad mesilased, kärbsed, liblikad, samas on ka isetolmlev.

See mürgine taim armastab kasvada loodudel, kuivadel niitudel, hõrendikes. Kuigi minu jaoks tegemist üllatava ei tea kust aeda siginenud tulnukaga, olla voolme-ristirohi saartel üsna tavaline, samuti Lääne-, Põhja- ja Kagu-Eestis. Seevastu Kesk-Eestis on ta väga harv, levikukaardil vaid üks täpp Viljandimaal, sootuks puudub Jõgevamaal ning Lõuna-Järvamaal.

Tema üldlevila on üpris lai, ulatudes Britanniast-Skandinaaviast Põhja-Aafrika, Kaukaasia ja Lääne-Aasiani. Kuid inimese kaasabil on ta jõudnud ka lausa maailma kuklapoolele, vallutades näiteks Tasmaaniat ja Kagu-Austraalias Melbourne’i kanti. Leidsin muuseas netist ka pildi väga kaunist kollendavast mägiaasast. Kui selline asuks Euroopas, oleks see igati tore. Too väga erilise taimestiku ja loomastikuga maanurk on eurooplaste sisse toodud tulnukate tõttu väga palju kannatada saanud, paljud kohalikud liigid on hävinud või äärmiselt ohustatud.

Siin Euroopas oma koduaias on voolme-ristirohi aga igati huvitav ja teretulnud külaline. Hoidsin taime kasvamas nii kaua kui ta vaid tahtis. Õitsemine kestis pikalt, aegamisi valmisid viltkarvase lennutiivaga seemned. Viimased õied kollendasid veel oktoobrilõpu lume taustaltki vastu.

Loodetavasti paljuneb voolme-ristirohi metsaaias seemnete abil juurde. See meie looduse asukas võiks tihedma rühmana kasvades õige nägus välja näha lillepeenraski. Ristirohtusid on Eesti looduses veel mitu teistki liiki. Meie tunneme aga eeskätt vaid Vahemeremaadelt pärit viltjat ristirohtu e hõbelehte (Senecio cineraria), kelle valgehõbejad lehed on tuttavad näiteks linnade haljastusest. Üldiselt too lõunamaalane meil talve üle ei ela, et teisel aastal õitseda saaks.