Harilik taralõng (Lycium barbarum) on maavitsaliste sugukonda taralõnga perekonda kuuluv põõsas.

Esimesena kirjeldas harilikku taralõnga teaduslikult šoti botaanik Philip Miller. Ta andis sellele ladinakeelse nime Lycium Lõuna-Anatoolias asuva Lüükia maakonna järgi. Harilik taralõng oli esimene oma perekonnast kirjeldatud liik.

Taim kasvab 1–3 meetri kõrguseks. Harilikul taralõngal on süstjad või ovaalsed lehed, mis paiknevad võrsel vahelduvalt või kahe-kolmekaupa. Lehed on 7 cm pikad ja 3,5 cm laiad ning tömbi või ümmarguse tipuga.

Õied on lillakad ja kasvavad ühe- kuni kolmekaupa. Tupplehed moodustavad kellukakujulise või toruja õietupe. Selle otsast paistavad 5 lühikese kolmnurkse hõlmaga õielehte. Õis on 9–14 mm lai. Tolmukatel on tolmukaniit pikem kui tolmukapea. Kui tolmukas saavad tolmuterad küpseks, siis avaneb tolmukapea pikisuunas ise. Harilik taralõng õitseb juunist septembrini ja vili valmib augustist oktoobrini, aga see oleneb kasvukoha pikkus- ja laiuskraadist ning kliimast.

Vili on 1–2 cm läbimõõduga ere oranžikaspunane ümmargune mari. Seemnete arv marjas oleneb marja suurusest ja sordist, aga üldjuhul on marja sees 10–60 tibatillukest kollakaspunast seemet.

Harilik taralõng pärineb arvatavasti Kagu-Euroopa ja Kagu-Aasia vaheliselt alalt ning on levinud paljudesse maailma piirkondadesse.

Suurbritanniasse tõi esimesena hariliku taralõnga Argylli hertsog Archibald Campbell 1730. aastatel, kes hakkas seda Londonis kasvatama. Harilik taralõng kasvas hästi ja sai ruttu levinud hekitaimeks, kusjuures paljud linnud õppisid kiiresti selle silmatorkavaid marju sööma.

Hundimarjad ja punased teemandid on vaid kaks hariliku taralõnga viljade arvukatest nimetustest.

Inglise keeles kasutatav nimetus Wolfberry on tuletatud taimeperekonna ladinakeelsest nimetusest Lycium (lycos tähendab kreeka keeles hunti). Harilikku taralõnga tuntakse ka nimetustega Chinese wolfberry, mede berry, barbary matrimony vine, bocksdorn, Duke of Argyll’s tree, Tea Tree, Murali (Indias), red medlar või matrimony vine.

Tänapäeval kõige levinum nimetus goji sai tuntuks inglise keelt kõnelevas maailmas alles XXI sajandi alguses. See tuleneb marjade hiinakeelsest nimetusest gou qi zi, mis on kasutusel kaubandusliku terminina Hiina dialektides.

Nimetusel on sama juur ka pärsia keeles – gojeh, mis tõlkes tähendab ploommarja.

Seostuvalt vastavate geograafiliste piirkondadega pakutakse loodustoodete poodides Himaalaja goji’t ja Tiibeti goji’t. Tiibetis tuntakse taime ka nimetusega dretsherma, milles dre tähendab vaimu ja tsherma astelt või okast.

Harilik taralõng (Lycium barbarum) on 1–3 m kõrgune põõsas maavitsaliste (Solanaceae) sugukonnast. Perekonnas on 80 liiki, kellest kolm kasvavad Euroopas looduslikult.

Taime iseloomustavad pikad lookjad asteldega oksad. Lehed on piklik-süstjad, 3–6 cm pikad ja 
1–2 cm laiad, hallikasrohelised ning asetsevad võrseil vahelduvalt. Violetsed õied paiknevad võrseil 1–5 kaupa lehtede kaenlais. Vili on 1–2 cm pikkune piklik korallpunane mari.

Põhjapoolkeral õitseb taralõng juunist septembrini ja viljad valmivad juulist oktoobrini sõltuvalt geograafilisest laiuskraadist ja kliimast. Taime loodusliku leviku areaal ulatub Kagu-Euroopast Hiinani.

Eks enamik on kohanud kas enda või kellegi teise aias. Kes ei ole veel kasvatanud proovige kui tekkis huvi!