| Blogi postitused

Vaatame jägnevalt enamikele tuntud leeklille ehk floksi.

Üks kuulsamaid tsitaate aiapidamise kohta pärineb aednik Karl Foersterilt. Ta on öelnud, et aed ilma aed-leeklilleta on viga. Hästi öeldud. Leeklill, mis oli kunagi lahutamatu osa maamajaaiast, kaunistab nüüd paljude aiaesteetikute peenraid. Olgu nad üllalt valged, pidulikult roosad, suureliselt sinised või kärtspunased valgete triipudega, matavad selle suvetähe põnevad sordid lilleklumbi unenäolisse õiemerre. Tihedate õiepööristega floksipõõsate kõrged ja madalad sordid sobivad nii lillepeenrasse kui ka pinnakatjaks.

Aias siestat veetes hõljub su ümber flokside magus, veidi piprane aroom. Oma Põhja-Ameerika kodus kasvavad floksid ligi 1000-kilomeetrisel alal, mis hõlmab mitmeid erinevaid kliimatsoone – põhjapoolsest Illinoisist Georgiani lõunas. Seetõttu on flokse ka nii palju erinevaid sorte. Leeklilled tunnevad end hästi väga erinevates kasvutingimustes. Ohio jõe niisketel kallastel kasvavad floksipõõsad kuni kahe meetri kõrgusteks. Siniladvaliste sugukonda kuuluva aed-leeklille sordid kasvavad 60 sentimeetri kuni pooleteise meetri kõrgusteks.

Floks e. aed-leeklill Phlox paniculata. Põhja-Ameerikast pärinev vana kultuurtaim, millest on aretatud väga palju aedsorte. Tuntud ka heade lõikelilledena. Õitsevad alates juulist kuni külmadeni – selliseks pikaks õitsemiseks tuleb aeda istutada nii varase õitseajaga kui ka hiliseid sorte. Õite värvus varieerub puhasvalgest kuni tumelillani. Kui kedagi vaevab küsimus – miks on tema nimeks saanud leeklill? – siis vastus on väga lihtne: “phlox” tähendab ladina keeles leeki või lõket. Loomulikult on see vihja leeklillede enamasti erksale õievärvile.


Floksid vajavad heaks edenemiseks päikest ja parasniisket mulda. Vältida tuleks liiga nätsket, aga samuti ka liiga kergesti läbikuivavat mulda. Floksid ei armasta happelist mulda. Keskpäeval võiks floksidele langeda kerge vari, siis nende õied ei pleeki liiga kiiresti. Flokse tuleks kevadel väetada kompostiga. Ka kompleksväetised tulevad kasuks. Sügisel lõigatakse varred maha pea-aegu mulla pinnani.

Floksid on väga pikaealised taimed ja ei vaja sagedast ümberistutamist.
Floksid armastavad niisket pinnast, aga solvuvad, kui vesi neile peale soliseb.

Flokse on väga lihtne kasvatada. Kõige paremini sobib päikeseline kasvukoht, kuid floks saab hakkama ka poolvarjus. Muld peaks olema niiske, õhuline ja toitainerikas. Liiga kuiv või toitainevaene muld soodustab floksi peamise vaenlase, jahukaste teket. Floks on suurepärane ääristaim. Tema värvivalik tundub olevat lausa lõputu. Õite värvuse intensiivsus sõltub ilmast ja võib olla erinevatel aastatel erinev. Mõned sordid, eriti sinised, on õhtuhämaruses täiesti teist tooni. Need, kes tahavad, et õitsemisperiood oleks võimalikult pikk, peaksid enne õiepungate teket võrseid 5–10 sentimeetri jagu kärpima.

Mõned sordid:


´Neon Aureole´ – fuksiapunased õied on ääristatud kollasega. Kõrgus 50 cm. Jahukastet ei pelga.
´Neon Flare Blue´ – õied on keskelt ja õielehtede tippudest sinised, keskelt valged. Kõrgus 40 cm. Jahukastesse reeglina ei nakatu
´Tiara´ – supersort. Tal on valged täidisõied tihedas õisikus, mis lõhnavad hurmavalt. Head lõikeõiteks. Kõrgus 35 cm. Sügavroheline lehestik.
´Younique Bicolor´ – ega nimele õieti midagi lisada polegi. Ta näeb pildil väga ilus välja. Õied on õrnroosad valge lisandusega. Kõrgus 40 cm

Paljundamiseks: jagatakse sügisel või varakevadel.