On kannikeseliste sugukonda kannikese perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas rohttaimeliik.

Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime.

Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas-sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.

Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise lillepeenra kohale ka siis, kui inimhooned on maha jäetud või igaveseks kadunud. Looduslikes kooslustes levib harva. Teda leidub lisaks ilupeenardele veel iselevinuna parkides, kirikute ja hoonete ümbruses, müüride ja kiviaedade kõrval.

Lõhnavat kannikest kasutatakse dekoratiivtaimena peenras, iluaias ja lõikelilleks, teda võib istutada põõsaste, puude varju või veekogu äärde. Sobib kasvama ka põõsaste alla ja ümbrusse. Kaunis püsik moodustab kiiresti tumerohelistest lehtedest ja nende kohal kõrguvatest lõhnavatest õitest padjandi.

Eriti populaarne oli see taim 19. sajandil, mil seda kasvatati peamiselt lõikelilleks. Ükski endast lugupidav seltskonnadaam ei väljunud kodust ilma kannikesekimbuta. On teada, et 1874. aastal nopiti Lõuna-Prantsusmaal kuus tonni kannikeseõisi.

Euroopa maamõisates oli kombeks kasvatada kannikesi suurtes anumates, mis toodi talveks sisse, et taimi talvel ajatada. Ainuüksi Windsori palee aias kasvatati 3000 taime kuningliku perekonna ja õukonna tarbeks.

Kannikese kuivatatud õisi kasutatakse lõhnasegude koostises ning värskeid mitmete parfüümide valmistamiseks. Põhja-Prantsusmaal Hyères kasvatatakse aga lõhnava kannikese varieteete parma kannikest ja viktooria kannikest mitte õite vaid lehtede pärast. Nendest pressitakse õli, mille lõhn erineb täiesti õite omast. Seda õil kasutati näiteks Roger & Gallet 1892. aastal loodud kuulsas parfüümis Vera Violetta.