| Blogi postitused

Kas tunneksite selle õie järgi taime ära, mina küll mitte, kuid tegemist on aedmajoraaniga. Uurime tema häid omadusi, kui selliste õitega võiks teda kasutada ju lillemaailmas samuti!

Majoraan on maitsetaim, mida meie toidukultuuris tuntakse ka vorstirohtu nime all.  

Majoraani sünnimaaks peetakse Põhja-Aafrikat, kuid Vahemere põhjakallastel kasvatati seda lõhnavat taime juba antiikajal. Rooma riigis leidis majoraan laialdast kasutust afrodisiakumina, erootiliste tunnete ergutajana, Hippokrates aga pruukis seda hoopiski mitmete tõbede leevendamisel. Muistsed kreeklased kandsid majoraanipärgi abiellumistseremoonial, samalaadne komme oli mõnes Euroopa riigis kasutusel veel keskajalgi. Egiptlased kasutasid lahkunute võidmisel koos teiste lõhnavate  ürtidega ka majoraani, mis pidi tagama lahke vastuvõtu jumalate poolt. Hauale tärganud majoraani peeti aga märgiks teispoolsest õnnelikust elust.

Tänapäeval leiab majoraani kultuurtaimena kasvamas niihästi Vahemere kallastel, Briti saartel, Baltikumis, Kesk-Euroopas, Lõuna-Aafrikas, USA-s kui ka Indias. Soojas kliimas on majoraan mitmeaastane, meie kliimas aga 40–50 cm kõrguseks kasvav üheaastane taim. Meie oludes õitseb tavaliselt juuni lõpust septembrini, õisikutesse koondunud väikesed õied on valged või roosakad.

Maitseürdi saamiseks  korjatakse lehti ja võrseid kohe taime õitsemise alguses, soovitavalt kella 10–11 paiku hommikul, mil maitse ja aroom on eriti tugev ja vürtsikas. Korjata võib üksikuid lehti, jättes taimed aia iluks õitsema. Suuremat saaki soovides lõigatakse kogu taim maha 5 cm kõrguselt maapinnast. Nii toimides saab hilissügisel, enne öökülmade saabumist korjata veel teisegi saagi.

Hea lihtne säilitusviis on kuivatamine, sest nii kaotavad majoraanilehed oma esialgsetest omadustest rõõmustavalt vähe. Maitsestamiseks võib koguda ka õiekobaraid ja isegi seemneid, muidugi kui viimased jõuavad valmida; siiski on mõlema nimetatu bukett tuntavalt nõrgem. Lehti ja võrseid võib ka edukalt külmutada või pruukida maitseäädika või -õli saamiseks.

Majoraani on hinnatud nii maitseandjana kui ka ravimtaimena eeskätt tänu rikkalikule eeterlike õlide ja muude väärtuslike bioühendite sisaldusele ning nende suurepärasele, üksteist toetavale kombinatsioonile. Samas oleneb nimetatud ühendite kogus ja olemasolu otseselt kliimast, kasvupinnasest ja isegi konkreetsest sordist. Lisaks õlidele leidub taimelehtedes ka parkaineid, kaltsiumi, rauda, magneesiumi, fosforit ning vitamiine C ja B3.

Majoraan koduaias

Majoraan kasvab kõige paremini kergetel huumusrikastel muldadel. Soojalembesena on majoraan varasel areguetapil väga külmakartlik, mistõttu meie kliimavööndis tuleb taimed toas või kasvuhoones ette kasvatada. Seemned tuleks külvata juba märtsi lõpul või aprilli alguses, arvestades sealjuures suhteliselt aeglast idanevust. Tõusmed ilmuvad kolme nädalaga, taimed võib välja istutada alles pärast öökülmade lõppemist. Asjatundjad soovitavad taimed nii pikeerida kui ka välja istutada kahekaupa, jättes igale paarile umbes 15 cm vahemaa.

Natuke huvitavaid fakte ajaloost, on ikka leitud omal ajal talle kasutust!