Mungalill, kress ja veel teisigi nimesid. Kas söödav või ei, saame kohe teada!

Suur mungalill on vähenõudlik ja leplik kultuurtaim, mida võib kasvatada nii istikutest kui ka kasvukohale külvatult.
Suur mungalill (Tropaeolum majus), mida rahvapäraselt ka kressiks kutsutakse, kuulub mungalilleliste sugukonda ja pärineb Lõuna-Ameerikast Boliiviast ja Kolumbiast.

Arvatavasti levis mungalill Euroopas ja sattus ka Eestisse munkade vahendusel, kes teda kloostriaedades kasvatasid kui lillekultuuri, ravitoimelist salatitaime ning viinamäetigude söödataime. Suur mungalill on üheaastane rohttaim, mis moodustab kompaktse maapinda hästi katva 40–60 cm kõrguse laiuva puhmiku.

Sageli tärkavad sügisel mulda varisenud seemnetest kevadel uued taimed. Nii levib suur mungalill koduaias isekülvi teel öökülmade eest kaitstumas koduaias kohati isegi massiliselt.

Köögiviljakultuurina on soovitav mungalille kasvatada kergema lõimisega eelmisel aastal rohkesti orgaanilist väetist saanud mullal. Kasvukoht olgu päiksepaisteline. Istikutest kasvatamisel teha külv aprillis sooja kasvuhoonesse 2–3 seemne kaupa pottidesse. Vahetult kasvukohale tuleks ta külvata mai lõpul, pannes seemned mulda 2–3 kaupa 3 cm sügavusele külviskeemiga 25 x 40 cm. Parema idanevuse tagamiseks on soovitav seemneid eelnevalt 6–12 tundi toasoojas vees leotada. Küllaldase niiskuse ja soojade ilmade korral tärkab mungalill 8–14 päevaga. Seemnete idanevus säilib 5–8 aastat.

Suurt mungalille kahjustavad suur- ja väike kapsaliblikas, kelle röövikud võivad mõnikord kogu taime hävitada ja samuti kapsakoi. Tõrjeks tuleb kapsaliblika röövikud lihtsalt käsitsi ära korjata. Erilisi hooldustöid peale umbrohutõrje mungalill ei vaja. Noorte võrsete pidev kärpimine ja toiduks tarvitamine tuleb taime välimusele pigem kasuks kui kahjuks. Esimese söögiks kõlbliku lehe-võrsesaagi saame kuu-pooleteist pärast külvi. Lehti, õienuppe, õisi, valmimata seemneid saab koristada pidevalt kuni öökülmade tulekuni. Lillekultuurina sobib kasvatamiseks eelkõige ronitaimena aga ka rõdukastidesse, aknalauale ja suurematesse kõrgemal asetsevatesse (rippuvatesse) vaasidesse ja pottidesse, mis täita rammusa liivaseguse aiamullaga.

Suvelillepeenardesse on sobilikumad mitteroomavad põõsasjad sordid. Liiga niiskel ja rammusal mullal jäävad õied lehtede varju. Mungalill sobib aga ka roomavana püsilillepeenarde tühemikesse, eriti kevadiste sibullillede poolt tekkinud, aga ka suurema laiguna suvelillepeenrasse. Üksiktaimena ta erilist efekti ei anna. Levinumad sordid: Gleam seeria (pooltäidisõied), ‘Empress of India’ – lillakasrohelised lehed ja punased pooltäidisõied; Jewel seeria (mitteroniv, põõsasjas, pooltäidis- ja täidisõied), Tip-Top seeria ja Whirlybird seeria (mitteroomav-põõsjas).

Mungalill ravimina. Lehtedes, eriti aga õites, on rohkesti flavonoide, mis mõjuvad soodsalt hüpertooniatõve (kõrge vererõhk), maksa- ja seedekulgla haiguste, ateroskleroosi jt haiguste profülaktikas ning ravimisel. Hinnatud on mungalille gripiviirust ja Coli-bakterite elutegevust pärssiv toime. Kõik mungalille osad sisaldavad mitmesuguseid raviva toimega glükosiide ja eeterlikke õlisid. Glükosiididest tähtsaim on tropeoliin, mis koos eeterlike õlidega annabki mungalillele omase mädarõika ning sinepi vahepealse maitse- ja lõhnabuketi.