Taaskord midagi uudset minu taimeteadmistesse. Tundub selline huvitav ja kauni õiega taim-uurime lähemalt kus ja kuidas kasvatada.
Õisküüvitsa imeline eripära seisneb selles, et taim on igal aastaajal imepäraselt kaunis.
Kirgliku aiasõbra loomusesesse on sisse kodeeritud ihalus uute ja põnevate taimede järele. Neid kantakse kätel koju, neile valmistatakse ette parimad kasvutingimused, nende eest hoolitsetakse hellalt põuasel suvel ja kärekülmal talvel. Ja siis avastab aiapidaja ikka ja jälle, et kui mõnele taimele meeldib meie kliimas pirtsutada, siis seda ta ka teeb. Ent visa aiapidaja jonni ei jäta. See rohenäpp otsib järjekindlalt üles taime vähem peenutsevad n-ö vennad ja õed ning katsetab nendega. Üks sellistest taimedest on õisküüvits (Pieris). Teda ei tunta Eestis veel kuigi palju, kuigi tema sugulast rododendronit kohtab Eesti aedades väga sageli.
Õisküüvits kuulub kanarbikuliste sugukonda. Siia jäävad ka kanarbik, eerika, kalmia, talihali ja sookail. Õisküüvitsa taimeperekonnas on 7 liiki igihaljaid puid ja põõsaid – need kasvavad looduslikult Ida- ja Lõuna-Aasia mägedes, idapoolses Põhja-Ameerikas ning Kuubal. Õisküüvitsad on 1–6 meetrit kõrged suurte igihaljaste lehtedega põõsad, kelle noored lehed on puhkemisel erksalt roosad, punased või oranžid. Taime kellukakujulised valged õied avanevad suurtes haralistes, sageli allapoole kaarduvates õisikutes. Õisikud koos õienuppudega arenevad välja juba sügiseks, kuid õitsevad varakevadel. Õisküüvitsa imeline eripära seisnebki selles, et taim on igal aastaajal imepäraselt kaunis.
Õisküüvitsad vajavad kasvamiseks sarnaselt rododega nõrgalt haput, parasniisket ja toitaineterikast mulda ning poolvarjulist kuni päikesepaistelist kasvukohta. Kevadel tuleb neid kindlasti varjata varakevadise kõrvetava päikese eest! Päikeselises kohas on taime õitsemine rikkalikum, kuid varjus on lehtede kasv parem ja pole muret varakevadise päikese pärast. Õisküüvitsad ei talu külma tuult, kuivust ja tihedaks vajunud pinnast. Parim koht õisküüvitsate kasvatamiseks on hubases turbaaias koos rododendronitega. Taimele on hea kaaslane tamm või mänd. Muld peaks olema samuti sarnaselt rododendronitega happeline (pH 4,5–5,5). Mugav on kasutada istutamisel valmis segatud rodomulda.
Ameerika õisküüvits (Pieris floribunda)
Looduslik areaal Põhja-Ameerika idaosas. Kasvab Eestis madala põõsana. Kasv on aeglane. Lehed igihaljad, noorena veidi värvilised. Õied pisikesed, valged, nõrgalt lõhnavad, püstistes haralistes õisikutes. Õitseb varakevadel, mõnikord kipuvad õied värvuma juba sügisel. Ameerika õisküüvits on meil kõige külmakindlam õisküüvitsaliik. Kena igihaljas põõsas kasvab 2–2,5 m kõrguseks.
Jaapani õisküüvits (Pieris japonica)
Ida-Aasiast, kaasa arvatud Jaapanist pärit õisküüvitsaliik. Võib kasvada meil 1 m kõrguseks, püstakaks haraliseks põõsaks. Lehed tumerohelised, läikivad, noored lehed värvilised. Õied kellukakujulised, valged, haralised õisikud allapoole rippuvad, õitseb varakevadel. On aretatud mitmeid kaunilehelisi sorte.
Kaunis õisküüvits (Pieris formosa)
Hiinast ja Ida-Himaalajast pärinev liik. Sarnaneb üldjoontes jaapani õisküüvitsaga, kuid õisikud ei ole nii allapoole rippuvad, vaid hoiduvad enamasti allapoole kaardus laiali. Noored lehed on samuti värvilised. Esineb aianduslikke sorte.
Nii kallid taimesõbrad, midagi uut ja huvitavat katsetamiseks.