Mina olen küll lummatud selle ilust, milline värv, võtab lausa sõnatuks!

Päevaliiliad kuuluvad aias kõige murevabamate taimede hulka, ühendades iluga vähenõudlikkuse ja vastupidavuse.

Päevaliiliate kasvatamise ajalugu ulatub aastatuhandete taha. Alguse sai see Aasias, peamiselt Hiinas. Esimest korda mainiti teda kirjalikult aastal 2697 eKr Hiinas, kus kohalik rahvas nautis päevaliiliaid nii ilu-, ravim- kui ka lausa toidutaimena. Päevaliilia sorte on maailmas 50 000 ümber. Igal aastal lisandub umbes 1000 sorti.

Päevaliiliad on püsikud, mille üks õis õitseb vaid üheainsa päeva. Ehk tulevikus jõuavad aedadesse ka päevaliiliad, kes polegi ühepäevaliiliad, vaid õitsevad mitu päeva või isegi kauem. Väikese päevaliilia Hemerocallis minor õied õitsevadki juba mõne päeva ja teda kasutatakse praegu sordiaretuses kauem õitsvate sortide saamiseks. Aga siis peab ju päevaliiliale uue nime andma: kahepäevaliiliad, kolmepäevaliiliad? Nime edasine areng oleneb nüüd juba sordiaretuse tulemustest.

Päevaliiliad võivad samal kasvukohal olla 10–15 aastat. Siiski soovitatakse taimi noorendada, jagades iga 5–7 aasta tagant. Päevaliiliate kasvukohta valides tuleb arvestada kolme teguriga: valgusolud, mullastik ja niiskusrežiim. Nad eelistavad küll täispäikest, kuid kasvavad rahuldavalt ka poolvarjus. Lausvarjuski need taimed tavaliselt ei hukku, küll aga õitsevad vähe ja venivad.

Ka mullastiku suhtes pole päevaliiliad liiga pirtsakad, kuid nemadki hindavad niisuguseid hüvesid nagu mullaviljakus ning niiske ja hea drenaažiga pinnas. Suure puhmiku jagamisega on tükk tegemist. Esmalt tuleb see välja kaevata ning mullast võimalikult puhtaks raputada või uhtuda. Vahel on iga leheroseti all terviklik juurestik, siis saab istikud üksteisest eraldada nii-öelda kangutamise meetodil. Kui see ei õnnestu, tuleb kasutada nuga.

Siiski peab silmas pidama, et iga lõikekoht on haav taime kehas, kus suureneb seennakkuste ja mädanike oht. Eelkõige sellepärast soovitatakse jagamist vältida südasuvel. Kui vajadus sunnib seda siiski tegema, tasuks profülaktika mõttes lõikekohti töödelda fungitsiidiga.

Kui taimed jagatud, tuleb noortaimede lehed enne istutamist poole või koguni kahe kolmandiku võrra tagasi lõigata – juured said ju jagades kannatada, seega vajab kahandamist ka lehekroon. Samuti tuleb ära lõigata kõik murdunud, kahjustatud või kõdunenud juured, ent kõiki elusaid juuri soovitavad asjatundjad säilitada täies pikkuses ehk kärpimata kujul.

Sageli on vanematel taimedel juured väga pikad ja üsna raske on istutada pea poole meetri pikkuste juurtega taime. Mina olen seda pattu teinud ja väga pikki juuri kärpinud, kuid pole märganud, et taimed sellest häiritud oleksid. Aga käituge minu sõnade, mitte tegude järgi!

Enne taimede istutamist tuleb pinnas kobestada ja rikastada orgaanilise materjaliga: kõdusõnniku, komposti, mätta- ja lehemullaga. Päevaliiliad armastavad ka männikooremultši, mis muudab pinnase õhuliseks ja parandab drenaaži. Samas tuleb arvestada, et iga kõdunev aines tarvitab lämmastikku – kui kasutate toorest orgaanilist materjali, lisage lämmastikurikast väetist.

Parim istutusaeg põhjamaades on kevad, siis jõuavad taimed end talveks paremini ette valmistada. Kuid tegelikult võib päevaliiliaid istutada ka suvel. Oluline on, et taimed oleksid korralikult kastetud.

Sügisesel istutusel – kuna me ei tea, milline talv tuleb – peaks istutatud taimi multšima, et pikendada juurdumisaega ning anda suurte külmade ja vähese lume korral taime juurtele katet.

Istutusauk olgu pigem pisut suurem kui liiga väike, taime juured peavad sinna vabalt ära mahtuma. Augu keskele kuhjatakse väike kõrgendik, millele seatakse istik. Juured kohendatakse ühtlaselt laiali, pikemaid otsi vajadusel kellaosuti liikumise suunas keerates.

Istutuskõrgus jäägu samale tasemele, nagu näitab heledam osa juurekaela ümber. Päevaliiliatel peab juurekael olema kaetud vaid 2–3 cm võrra, sügavamal istutusel nad küll edenevad hästi, kuid kipuvad vähem õitsema. Noore istiku võiks jätta veidi suurema, 2–3 rosetiga.

Mulla happesuse osas on päevaliiliad samuti üpris leplikud, aga kui taimed ikka näitavad kidumise märke, tasub happesuse taset kontrollida. Ideaalne oleks kergelt happeline muld. Aluselisem keskkond tavaliselt kurja ei tee, küll aga teeb seda tugevasti happeline, nn rodopinnas.

Nüüd sai küll detailselt kirjeldatud kuidas neid iludusi kasvatada! Kui teilgi koduaias on põevaid sorte või seda mis üleval pildil, siis aga julgelt saatke meilegi pilte!