Nime järgi võiks arvata, et parukaid valmistatakse temast, aga ei usu 😉
Parukapuu on eestikeelse nime saanud viljade järgi – need katavad põõsast tihedate kohevate kobaratena.
Harilik parukapuu (Cotinus coggygria) kasvab meil paari-kolme meetri kõrguse põõsana ja viljub harva. Meie suvi on selleks liiga lühike ja jahe. Parukapuu päriskodu on lõunapoolses Euroopas, kus soojakraade rohkem.
Meil on parukapuu noorest peast külmakartlik ning vajab külmematel talvedel katet. Kubjal külmus katmata noor istik paar korda päris lumepiirini, aga siis tuli ridamisi soojemaid talvesid ja põõsas kosus. Praegu on ta paarikümne aasta vanune ja üle kahe meetri kõrge. Karmimal talvel külmuvad ainult noored puitumata võrsetipud.
Parukapuu pungad pakatavad varakult, mõnel kevadel kahjustavad neid maikuu keskpaiku öökülmad. Siiski taastub põõsas kiiresti ja isegi õitseb. Väikesed kollased õied on püstistes harunevates pööristes ja puhkevad tavaliselt juuli alguses.
Parukapuu lehed meenutavad kujult kõige rohkem pistaatsia omi, tundudes natuke nahkjad. Tüüpvormi lehed on kevadel puhkedes nõrgalt punakad, suvel sinakasrohelised ja sügisel kenad kollakaspunased.
Viimastel aastatel on müügil olnud mitu punaselehist sorti: ‘Royal Purple’i’ lehed on tumepunased kogu suve, ‘Rubrifoliusel’ aga ainult puhkedes.
Sordil ‘Purpureus’ on lehed rohelised, kuid vilikond karmiinpunane. Viljad on väikesed ja üsna silmapaistmatud, koheva “paruka” moodustavad värvunud viljaraod.
Eemalt paistab, nagu oleks kogu põõsas kaetud koheva vahuga. Meie suves jääb parukapuu “parukas” tavaliselt nigelaks. Selle uhke vaatepildi nägemiseks tuleb sõita Riiga või – veel parem – Kuramaale. Õdusas üheksa mäe linnas Talsis (mille vana liivikeelne nimi olevat olnud Talusse) Tiguļu mäe maastikupargis võib näha võimsaid, eri toonis viljaraagudega põõsaid.
Meil parukapuu seemne valmimist oodata ei tasu, paljundada saab haljaspistikutega. Need tuleb lõigata juuni algul ja juurutada lavas – selleks kulub umbes kuu. Kui noored taimed esimese talve üle elavad, siis võib arvata, et neist saab asja.
Ka paaril järgmisel aastal ei teeks paha, kui põõsaalune sügisel korralikult multšida ja põõsas enne talve kergelt katta. Kasvupaigaks otsige parukapuule aias mõne soojem, kuivema mullaga päikesepaisteline koht.
Parukapuu punaselehised sordid on meil veel nõnda värsked, et nende talvekindluse kohta ei oska midagi ütelda. Arvata võib, et paremini peavad nad talvele vastu linnas, kus on soojem mikrokliima, kasvukoht peab olema muidugi tuulevarjuline.
Madalaid sorte ei ole raske talvekülma eest kaitsta, praegu on ju saada igasuguseid kattekangaid. Parukapuu tüüpvormil peaks aga kujundama tugeva püstise võra, mis talub paremini lumekoormat. Ühel sügisel olid meil esimese lume aegu põõsal veel kõik lehed küljes, nõnda murduski lumekoorma all ilus, umbes 7cm läbimõõduga haru.
Kui teilgi aias kasvab, siis palun saatke meile pilte, ootame rõõmuga!