| Blogi postitused

Nu nii kõigile tuntud armas punasõstar. Võibolla imestate miks see meie blogis, aga floristikas valmistame ka söödavatest taimedest kompositsioone ja miks mitte lisada punasõstraoksi väriandmiseks.

Sõstraid on palju ja allpool tutvumegi nendega.

Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate sõrmroodsete lehtedega põõsad. Osadel liikidel ogad. Õied on pikkades rippuvates kobarates, vili lihakas paljuseemneline mari. Perekonnas 150-200 liiki, kasvavad enamasti põhjapoolkeral ja Kesk- ning Lõuna-Ameerikas. Eestis kasvavad looduslikult 3 liiki: mage- karvane ja must sõstar.

Mage sõstar (R. alpinum) – tegemist on Eestis kasvava 1-2 m kõrguse, peente ja rohkelt hargnevate võrsetega põõsaga, mille koguareaal hõlmab Kesk- ja Lõuna-Euroopa kuni Põhja-Aafrikani ja ida suunas kuni Ida-Siberini. Meil kohtab magedat sõstart kasvamas enam Lääne- ja Põhja-Eestis koos kadakatega või männikute alusmetsarindes. Kultuuristatud 1588. Võrsed peened, kollakaspruunid, kestendavad, pungad värtnakujulised, 0,5…1 cm pikad, paljad, helepruunid, lehearm kitsas, kolme jk. jäljendiga. Lehed 3 (5) hõlmalised, 1,5…4 cm pikad, saagja servaga, pealtküljelt tumerohelised, üksikute karvadega, altküljelt paljad, helerohelised. Õied väikesed, rohekad, koondunud püstistesse kobaratesse. Kirjanduse andmetel taimed kahekojalised. Viljadeks on punased lihakad marjad läbimõõduga kuni 1 cm, maitselt lääged. Mage sõstar on laialt kasutamist leidnud hea hekitaimena, kasvades kärpides tihedaks ja tugevaks. Talub mulla kuivust, varju, konkurentsi puudega, lihtne paljundada. Sordid: ‘Aureum’ – lehed kevadel puhkedes kollased, põhiliigist madalam; ’Compactum’ – Berndt, Zirlau; eriti tihedavõrseline ja madalakasvuline põõsas; ’Laciniatum’ – lehed sügavalt hõlmised, ja hambuliste servadega; ’Pumilum’ – kuni 1 m kõrgune tihedate peente võrsetega ja põhiliigist väiksemate lehtedega põõsas; ’Verno-aureum’ – lehed puhkedes kuldkollased, hiljem rohelised; ’Weber’ – 1938, Timm ja Co; ‘Schmidt’ – Schmidt;kuni 1,5 m kõrgune tihe ja püstise kasvuga, lehed läikivad.

Karvane sõstar (R. spicatum) kasvab harvaesinevalt Eesti mandriosa segametsades ja metsaservadel, laiem areaal ulatub Põhja-Euroopast kuni Põhja-Aasiani. Kasvab kuni 1,5 m kõrguseni küündiva põõsana. Karvase sõstra ristamisel punase sõstraga on saadud palju häid punase sõstra sorte. Karvase sõstra võrsed on noorelt hallikad, karvased, hiljem paljad. Lehed 3 (5) hõlmased, meenutavad mustsõstra lehti, 3-6 cm pikad, sama laiad, alt tihedalt karvased, ebakorrapäraselt saagja servaga. Leheroots karvane. Õied 7-22 kaupa hõredates kuni 10 cm pikkustes püstistes kobarates, kollakasrohelised, pruunikate täppidega. Viljad on punased, hapud, valmivad juulis. Ei oma olulist haljastuslikku tähtsust. Talub kärpimist ja varjulisi kasvukohti.

Punane sõstar (R. rubrum) on kuni 2 m kõrgune püstiste ja helekollaste siledakooreliste võrsetega põõsas kasvab looduslikult Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis ning Kirde-Hiinas mäenõlvadel, jõgede orgudes jm. Võrsed paljad, veidi läikivad, ümarad, võrsete tipuosa kollakas, aluse osas hallikas, koor pikivaoline, lehearm kitsas, kolme jk. jäljendiga, milledest keskmine nihkunud pungaaluse lähedale. Võrse lõpeb tavaliselt ühe tipu- ja mitme punakaspruuni külgpungaga. Lehed 3 – 5 hõlmased, kuni 5 cm läbimõõdus. Õied paiknevad 4…8 kaupa kobarates, punakad, puhkevad mais. Viljad on kerajad, kuni 1 cm läbimõõdus, punased, valmivad juulis ja augustis. Punane sõstar on kõigile hästituntud marjakultuur, millisel on rikkalik sordivalik. Kesk-Euroopas alustati punase sõstra kasvatamist juba XVI sajandil, hiljem levisid taimed ka meile. Esimesed sordid olid väikeste, hapude marjadega, mitte väga saagikad. Haljastuses kasutatakse seni veel tagasihoidlikult, kuigi õigustaks senisest laiemat kasutamist kindlasti, sest talub hästi külma, linnatingimusi, õitseb ja viljub rikkalikult. Eelistab viljakaid parasniiskeid muldi, kuivadel liivmuldadel edeneb kehvasti ja vajab lisakastmist. 

Kuldsõstar (R. aureum) on meie oludes kuni 3 m kõrguseks kasvav tugevakasvuline ja püstine põõsas, mille kodumaaks on Põhja-Ameerika lääneosa. Võrsed läikivad, võrsete tipuosas helekollased, alaosas tumepruunid, ümarad, paljude väikeste tumedate lõvedega, noorelt lühikarvased, võrsed lõpevad ühe munaja tipupungaga ja lühiroosuliste külgpungadega. Lehearm kitsas, kolme jk. jäljendiga. Lehed 3-5 hõlmalised, kuni 5 cm pikad, serv ebaühtlaselt jämesaagjas, lehealus kiiljas, pealt läikivad . Sügisvärvus lehtedel dekoratiivne punane kuni tumekollane. Õied paiknevad 5-15 kaupa rippuvates, kuni 10 cm pikkustes kobarates, kuldkollased ja lõhnavad, puhkevad mais. Viljad on mustad, kerajad, heamaitselised. Väga dekoratiivne liik haljastuses. Istutatakse haljasalale üksikpõõsana või väiksema grupina. Talub linnatingimusi, kärpimist, väheviljakat mulda, mulla kuivust, täisvalgust, kloriide jne. Atraktiivne õitsedes ja lehtede sügisvärvuse ajal. Sobiks haljastuses praegusest enam kasutada.

Verev sõstar (R. sanguineum) on kuni 2,5 m kõrguseks kasvav heakasvuline põõsas, pärineb Põhja-Ameerika loodeosast, kasvades alusmetsa ja metsaservade põõsana. Võrsed punakad ja karvased. Lehed 4-8 cm pikad 3-5 hõlmased, hõlmad tömbitipulised, saagja servaga, pealt tumerohelised, nõrgalt karvased, alt valkjalt viltjaskarvased. Leheroots näärmekarvane. Lehed ja võrsed lõhnavad meeldivalt. Õied kuni 6 cm pikkustes tihedates veidi karvastes kobarates, punased, kuni roosad. Õitseb enne lehtimist või sellega üheaegselt maikuus. Viljad on sinakasmustad, kirmega, nõrgalt karvased, pole mürgised, valmivad augustis. Talub külma, ei sobi kasvatada väga kuivadel või rasketel savimuldadel. Väga dekoratiivne liik haljastuses, kasutatakse üksikult, grupiti või hekitaimeks. Rikkalikult sorte: ‘Atrorubens’ – õied tumepunastes kuni 6 cm pikkustes kobarates, enne lehtimist, lehestik tumedam põhiliigist; ‘King Edward VII’ – nõrgemakasvulisem eelnevast sordist, õied kuni 8 cm kobarates, erkpunased; ‘Brocklebankii’ – õied roosad, lehestik kollakas; ‘Pulborough Scarlet’ – õied fuksiapunased kuni 6 cm pikkustes tihedates kobarates; ‘White Icicle’ – valged õied kuni 6 cm pikkustes tihedates kobarates.

Must sõstar (R. nigrum) on meie kolmas kodumaine sõstraliik kasvab Eestis looduslikult vaid piiratult Lõuna-Eestis jõgede lammide võsastikes, lodu ja madalsoode kraavikallastel ja mujal niiskemates kohtades kuni 1,5 m kõrguse põõsana. Lisaks leiab liiki kasvamas Põhja- ja Kesk-Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias, Põhja-Mongoolias ja Põhja-Hiinas. Kultuuris teada aastast 1588. Võrsed noorelt karvased, hiljem paljad, kollakate näärmetega, tugevad, aromaatsed, kollakad kuni pruunid. Lehed 3 (5) kolmnurkse hõlmaga, kuni 10 cm pikad ja umbes sama laiad, altküljelt kaetud kollakate ümarate näärmetega ja karvadega. Lehte hõõrudes tunda tugevat iseloomulikku mustsõstralõhna. Õied koondunud 5….10 kaupa kuni 8 cm pikkustesse kobaratesse, kellukjad, väljastpoolt rohekad, seest roosakasrohelised. Viljad kuni 1 cm läbimõõdus, kerajad, mustad, aromaatsed ja maitsvad, valmivad juulis ja augustis. Kogu taim on iseloomuliku nn. „mustsõstra“ lõhnaga. Talub linnatingimusi, kärpimist, külma. Eelistab värskeid viljaka mullaga kasvukohti. Laiemalt hakati musta sõstart kasvatama marjakultuurina XVII sajandil, Kesk-Euroopa aedadesse jõudsid põõsad alles sajand hiljem. Esivanemad kasutasid musta sõstart kindlasti juba sajandeid varem, olles teadlikud nii tema marjade suurest C-vitamiini sisaldusest kui põõsa raviomadustest. Mustsõstra lehti kasutati kurkide hapendamisel. Enamik sorte on aretatud marjade maitseomadusi ja põõsaste saagikust ning haiguskindlust silmas pidades kuid ka dekoratiivsetel eesmärkidel on mõned sordid: ’Apiifolium’– ’Chlorocarpum’ – ’Coloratum’ – ’Heterophyllum’ – ’Marmoratum’ – ’Xanthocarpum’.

Usun, et ehk leidsite uus sõstrasorte mida katsetada.