Vägihein (Verbascum) on taimede perekond mailaseliste sugukonnast.
Perekonda kuulub umbes 250 liiki. Liikide levilaks on Euroopa ja Aasia, kõige suurem liigitihedus esineb Vahemere maades.
Vägiheina perekonda kuuluvad liigid on mitmeaastased, harva üheaastased rohttaimed või poolpõõsad, mis kasvavad 0,5–3 meetri kõrgusteks. Esimesel aastal moodustub maapinnale tihe lehekodarik, millest kasvab järgmisel aastal õisikuvarb. Lehed asetsevad vahelduvalt, on sageli kaetud tihedate karvadega. Õitel on viis sümmeetrilist kroonlehte. Levinuim õievärv on kollane, leidub ka oranžide, punakaspruunide, tumepunaste, siniste ja valgete õitega liike. Viljaks on kupar, milles on palju väikseid seemneid.
Eestis kasvab kaks liiki: üheksavägine (Verbascum thapsus) (paiguti) ja must vägihein (Verbascum nigrum) (tavaline). Harva leidub ka nende kahe liigi hübriidi kink-vägihein (Verbascum x collinum).
Must vägihein– (Verbascum nigrum) üheksaväeline, üdisma, hobuse-lõvirohi, metsatubak.
Must vägihein paistab juba kaugelt silma. Põhjuseks on tema kõrgus ja pikk erekollane õisik. Vahel moodustab musta vägiheina õiekobar peaaegu poole kogu taime pikkusest. Must vägihein võib aga sirguda üle pooleteise meetri pikaks. Ta kasvab sagedamini teeservadel, jõekaldail, lagedamatel ja kuivematel aladel.
Vägiheina nimi on mitmete väiksemate muudatustega tuntud kogu Eestis. Kuid enamasti ei teata, et meil kasvab kaks vägiheinaliiki. Teine on üheksavägine. Nende eristamine on tähtis seepärast, et üheksavägine on laialt levinud ravimtaim, must vägihein aga on selleks vähesobiv. Olgu siis siinkohal öeldud, et musta vägiheina vars on punakas ja vaoline, mitte aga tiivuline, lehed pealt peaaegu paljad, tumerohelised ja katavad vart hõredalt. Üheksavägise lehed on aga nii pealt kui alt tihedalt vilditaoliselt hallide karvadega kaetud, neid on varrel lugematul hulgal. Üheksavägise lehed laskuvad veidi vart mööda alla, musta vägiheina lehed on peaaegu rõhtsalt. Kuna must vägihein ei sobi kasutamiseks ravimina, siis ei sobi talle ka kuigi hästi nimi vägihein, sest just suurest väest ihuhädade vastu on see sellele taimeperekonnale antud.
Samas on aga mustal vägiheinal ka üks kasutusala, mida üheksavägisel pole. See tuleneb tema mürgisusest. Kuid mürgine pole ta mitte inimestele, vaid putukatele. Nii võibki igaüks musta vägiheina katsetada kui küllaltki ohutut putukamürki. Äraõitsenud vägiheinte pikki varsi on kasutatud ka tõrvikute valmistamisel. Selleks kasteti nad eelnevalt pigi ja tõrva sisse.
Kuid nagu öeldud, paistavad esmalt silma tema pikad õiekobarad, sest must vägihein on ümbritsevatest taimedest harilikult kõrgem. Õite ilu on mõeldud tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks, kuid ega inimesedki musta vägiheina alahinda. Mitmel pool kasvatatakse teda ilutaimena. Seejuures on õied huvitavad ka lähedalt vaadates. Need meenutavad veidi lõvilõua õisi, on vaid enam avatud. Sellest ka rahvapärane nimi “hobuse-lõvirohi”. Kuid musta vägiheina õite kroonlehed ei ole lihtsalt kollased, vaid kohati võib näha läbipaistvaid laigukesi. Eriti omapärased on tolmukad. Need on tihedalt kaetud lillakate violetsete karvakestega. Nii tekib musta vägiheina õites huvitav mitmekesine värvidemäng.