Pole ise sellist lille veel kohanud või kui olen, sisi lihtsalt ei teadnud millega tegemist. Aga selleks ongi siit hea lugeda ja ennast harida!

Tegemist on taimega valloota ambõis (Cyrtanthus elatus), kes kasvab looduslikult Lõuna-Aafrika niisketes mäestikumetsades ja mägiojade kallastel, õisikud kaljurünkadelt alla ripnemas.

Vahepeal unustusse jäänud, kuid siiski juba kaua aega tuntud ja kasvatatud sibullilled on hakanud lillehuviliste seas taas populaarsust koguma. Nii on juhtunud ka valloota ambõiega, kes väärib tähelepanu aastaringi püsivate roheliste lehtede pärast.

Toas kasvatades võimaldage taimele talvel valge, kuid jahe kasvukoht ning kastke minimaalselt, siis püsivad ka lehed oodatult rohelised. Ambõis ei vaja täielikku kuivaperioodi. Kevadsuvisel ajal hakake kastma ning väetama regulaarselt, andes väetist kord paari nädala tagant. Suve lõpu poole on loota õisiku või õisikute ilmumist. Tagasihoidlik piklike tumeroheliste lehtedega taim muutub õitsemise hetkel kauniks “tulipunaseks lillekeseks”, sest ühele õisikuvarrele võib moodustuda kuni 9 õit.

Ambõie iseärasuseks on see, et ta ei talu iga-aastast istutamist. Taim õitseb tihedalt täis kasvanud potis tunduvalt rikkalikumalt. Istutusnõu võib olla madalam ja laiem, siis on tal parem võimalus aastaid puutumatult kasvada.

Igal kevadel tasuks siiski värsket mulda lisada, kuid jälgige, et sibulad ei satuks üleni mulla alla. Istutussegu peaks olema rammus ning hästi vett läbilaskev. Ideaalselt sobib kompostmuld, millele on lisatud 1/4 osa kruusa või jämedamat liiva. Äärmiselt oluline on istutusnõu põhja teha katkistest potikildudest drenaaž, et ära hoida liigse kastmisvee seismajäämist.

Paljundada on teda lihtne tütarsibulate abil, mis eemalduvad emataimest kergesti ilma taime lõhkumata.

Hoiatuseks meeldetuletus – valloota ambõis nagu teisedki amarülliliste sugukonna taimed sisaldavad mürgiseid alkaloide.

Tundub täiesti põnev ja silmailu pakkuv lill. Kui teie aias kasvab, siis palun tehke pilte ja jagage meiega taimeilu!