Nii meie 101 blogi postituse pühendan hiidhüatsindile!

Koduaedades kohtab järjest rohkem kauneid Lõuna-Aafrikast, Lõuna-Ameerikast jm soojema kliimaga paikadest pärit lilli, mille jaoks meie talved on liiga karmid või heitlikud. Osa taimi on piiripealsed – soodsa talve võivad need väljas aedniku pandud katte või koheva lumevaiba all ka üle elada

Talve iseloomu ette ei tea. Kes soovib pehmemaga kliimaga läänesaartel, rannikul või väga hea kohakliimaga paigas katsetada, võib ju proovida niisuguseid taimi väljas talvitada. Risk on parajalt maandatud, kui toote mõne sellise siiski sisse ja osa sama taime sibulaid vms jätate välja.

Lõuna-Aafrika mäestikest pärit hiidhüatsindid õitsevad erinevalt teistest hüatsintidest alles suve lõpul. Valkja hiidhüatsindi (Ornithogakum candicans sün. G. candicans) kuni meetri kõrgusel õisikuvarval puhkevad pikas õisikus valged longu hoidvad umbes 3 cm pikkused õiekellukad. Taime juurmised lehed on umbes 5 cm laiused. Natuke madalamal ja laiemate lehtedega rohekal hiidhüatsindil (G. viridiflora) on helerohelised õied.

Mägede asukana ei ole hiidhüatsindid meilgi kõige suuremad hellikud ja need võite lumerikka talve lootuses üles võtmata jätta, kui multšite kasvukoha turba või kuivade puulehtedega või katate kuuseokstega. Hiidhüatsindid kardavad liigniiskust rohkem kui külma. Rohekas hiidhüatsint peaks olema talvekindlam. Mõned hiidhüatsindisibulad võiks aga alati oktoobris välja kaevata, ületalve hoidke neid õrnalt niiske turba sees ja ruumis, kus temperatuur ei lange alla 0 ega kerki üle 10 kraadi.

Selline saigi lugu hiidhüatsindist. Kui teil peaks see aias või toas kasvama, palun kirjutage meile ja saatke pilte. Kunagi ei tea mida põnevat kellegi leidub!