Njämma nii kaunid maitsvad viinamarjad. Uurime lähemalt mida nad endast kõnelevad.
On viinapuuliste sugukonda kuuluv puitliaanide ja lehtpõõsaste perekond.
Selle koosseisu kuulub umbes 70 liiki, mis kasvavad peamiselt põhjaparasvöötmes.
Viinapuu viljaks on munakujuline ja mahlakas mari ning seda nimetatakse viinamarjaks. Viinamarja värv sõltub suuresti nii liigist kui sordist ja võib olla kollane, roheline, tumesinine, lilla või must. Viinamarjad sisaldavad suhkruid, happeid ja vitamiine. Neid kasvatatakse neljaks otstarbeks: veini, mahla ja rosinate tegemiseks ning värskelt söömiseks. Mitmel pool maailmas, näiteks Vietnamis ja Kesk-Aasia maades, süüakse ka viinapuulehti.
Kõige levinum on harilik viinapuu (Vitis vinifera), mis on iidne kultuurtaim. Temast on aretatud tuhandeid sorte; mõnda neist saab kasvatada ka Eestis.
Viinapuuliike on küll palju, kuid nad on üksteisele lähedased ja võivad moodustada viljakaid hübriide. Sel põhjusel ei ole ka täpne liikide arv teada. Eriti ebaselge on Aasia viinapuuliikide arv. Hübriidid on vastuvõtlikumad külmale ja haigustele.
Üldiselt on viinapuuliikidel 38 kromosoomi, aga alamperekonnal Muscadinia on 40 kromosoomi.
Ilusaid ja maitsvaid lauaviinamarju saab vaid siis, kui viinapuu igal sügisel ja sealjuures ka õigesti tagasi lõigata.
Viinapuu sügisene põhilõikus ei ole üldse nii ületamatult keeruline, kui esmapilgul tundub. Sellest arusaamiseks tuleb veidi süveneda, põhimõtted selgeks teha ja pärast väikest harjutamist avastad, et asi on tegelikult igati loogiline.
Algusest peale õigesti kujundatud viinapuud on sügisel lihtne lõigata.
Mõni aiandust mittetundev inimene võib muidugi arvata, et kui ta oma viinapuud üldse ei lõika ja laseb sel suureks kasvada, siis saab ta hästi palju marju. Tegelikult läheb sel juhul asi täiesti käest ära. Lõikamata viinapuu metsistub, vallutab kasvuhoone ning ilusate suurte ja magusate marjade asemel annab kehvalt värvunud hapusid kribulaid.
Kasvuhoones kasvavat viinapuud tuleb lõigata igal sügisel. Avamaal on viinapuu kasv Eesti kliimas tagasihoidlikum ja kui eesmärk on sellega eelkõige seina või müüri varjata ning marju oodatakse pigem boonusena, siis pole regulaarne tugev lõikus nii vajalik.
Vähim hoolt nõudev ja vastupidavaim sort meie aedadesse on ’Hasanski Sladki’. Ta ei ole haigustele vastuvõtlik ja teda ei pea talveks ka katma. Vajalik on muidugi võra kujundamine kevadise või sügisese ja suvise lõikusega. Kuna taime kasvutugevus on keskmine, on võrreldes tugevakasvulise sordiga ’Rondo’ lihtsam ka lõikustöö.
Nii, et miks mitte ise proovida katsetada kasvatada. Uskuge see tasub ära.