Millest küll see taim kõneleb, uurime kohe lähemalt!
Siidaskleepiase (Asclepias syriaca) suhtes on inimeste arvamused vastakad. Ühed ütlevad, et ta võtab aias palju ruumi ja jääb kahvatuks õitsejaks. Teised jumaldavad siidaskleepiast õite lõhna ja liblikate rohkuse tõttu, keda õied ligi meelitavad.
Siidaskleepias on Eestis täiesti talvekindel, tugev ja kõrgekasvuline püsik. Looduslikult on ta laialt levinud Põhja-Ameerika idaosa preeriates, tihnikutes, jäätmaadel, raudtee- ja maanteeservadel. Taim paljuneb sobivates tingimustes kiiresti nii risoomide kui seemnetega ning võib muutuda umbrohuks. Laiguti on siidaskleepias naturaliseerunud ka Põhja-Ameerika läänepoolsematel aladel ning Euroopaski on ta mitmel pool kultuurist plehku pannud.
Siidaskleepias eelistab võimalikult valget kasvukohta. Looduslikult kasvab ta pigem kuivas liivases pinnases, kuid Tallinna Botaanikaaias on ta aastakümneid vastu pidanud ka ajuti üsna liigniiskes paigas.
Suured ja laiad lehed on pehmekarvased. Juulis-augustis õitseb siidaskleepias luitunudroosade õitega, mis on koondunud ümmargustesse sarikatesse. Huvitava ehitusega üksik õis sarnaneb lähedalt vaadates sugulasperekonnast tuntud toataime vahalille õiega.
Seemned valmivad hilissügisel suurtes huvitava kujuga kukkurviljades, mis on pealt pehmeogalised. Tuulega levimiseks on suured lapikud seemned varustatud pikkade lumivalgete siidiste udemetega.
Taime kõik osad sisaldavad piimmahla, mille koostises on alkaloide, lateksit ja südameglükosiide. Hinnatud raviomaduste tõttu nimetaski Carl Linné kogu selle taimeperekonna esmakordsel kirjeldamisel XVII sajandil Kreeka tervistusjumala Asclepiose järgi.
Piimmahlas sisalduvad keemilised ühendid muudavad taime loomadele ja lindudele mürgiseks, kuid Põhja-Ameerika põlisrahvad on läbi aegade osanud kasutada noori taimeosi toiduks ja õienektarit magustajana. Mitmesugust kasutust on leidnud ka heade isolatsiooniomadustega valged siidised kiud seemnetel, tugev niinekiud vartes, looduslik kummiaine piimmahlas ning seemnetes sisalduv õli.
Askleepiase perekonda kuulub üle 70 liigi. Ilutaimena kasvatatakse sagedamini madalama kasvuga liike nagu mugul-askleepias (A. tuberosa) ja kahkjaspunane askleepias (A. incarnata) ning nende sorte.
Askleepiaste õied on oma nektari tõttu putukate hulgas väga populaar-sed. Sageli on need putukad erksavärvilised, et hoiatada potentsiaalseid vaenlasi mürgi eest, mida nad saavad askleepiasel toitudes. Monarh-
liblikatele on see taimeperekond lausa eluliselt tähtis, sest nad munevad vaid askleepiase lehtedele, kus röövikud edaspidi toituda saavad.
Mesilastele on askleepiased samuti väga meelepärased võõrustajad. Väidetavalt tõrjub taim mullast ka traatusse jt kahjureid. Nii et igati kasulik aias kasvatamiseks, kui ruumi jätkub.
Askleepiase liike paljundatakse enamasti seemnetega, mis tärkavad kevadise külvi puhul umbes kuu aja pärast. Vegetatiivseks paljundamiseks tuleb risoomid võimalikult sügavalt ja ettevaatlikult välja kaevata, kuna nad murduvad üsna lihtsalt. Aiatöödel on soovitatav kasutada kindaid, sest piimmahl võib nahka ärritada. Kevaditi ärkavad askleepiased suhteliselt hilja, sellepärast olge peenart esimest korda rohides ettevaatlikud.
Tundub igati kaunis ja ka kasulik taim. Proovige julgelt!