okt., 21, 2020  | Blogi postitused  | 

Kõigile tuntud ja ka laulusõnades armastatud lill, vaatame mida ta endast meile kõneleb!

Karikakar (Anthemis L.) on korvõieliste sugukonda kuuluv ühe- või mitmeaastaste rohttaimede perekond. Karikakraga sarnaste taimede perekonnad on kummel, kesalill ja härjasilm. Eestis tavaliselt karikakrana tuntud lill on harilik härjasilm.

Karikakra perekonda kuulub üle saja liigi. Perekond pärineb Vahemere maadest ja Lähis-Idast ning on sealt levinud üle maailma. Ta eelistab teetunud, liivaseid muldasid.

Karikakrad on ühe- või mitmeaastased rohttaimed sulgjaguste või lineaalsete lehtede ja tavaliselt lihtsate või nõrgalt harunenud varrega. Taime kõrgus on 20–50 cm. Õiepõhi on poolkera- kuni lehtrikujuline, aga mitte õõnes, ja kaetud kelmega. Õiekate koosneb munajatest või piklikest kandelehtedest, mis paiknevad mitmes reas. Õisiku servas on üksnes valged või kollased emasõied, keskel on mõlemasoolised kollased õied. Seemned on pöördkoonusekujulised. Pappus on väga lühike või puudub.

Karikakra õitest tehakse teed. Purustatud karikakralehtedel on õunalõhn.

Eestis kasvavad liigid:

Valge karikakar(Anthemis arvensis). Teiste nimedega: kanaperse, kanapasalill, valged ärtsmed ja vareslill.

alget karikakart tunneb ilmselt igaüks, vähemalt enda arvates. Sageli aga selgub, et muidu hea taimetundja nimetab valgeks karikakraks hoopis vale taime. Millest siis selline eksitus? Üpris tavaliselt aetakse segi valge karikakar ja härjasilm, õigemini peetakse härjasilma valgeks karikakraks. Samas on need kaks taime küllaltki erineva välimusega. Õied on neil tõepoolest üpris sarnased, kuid muu üldsegi mitte. Piisab vaid nende lehtede vaatamisest. Härjasilma lehed on peaaegu terved, vaid serval veidi saagjad, tavaliselt umbes poole sentimeetri laiused, vahel laiemadki. Kuid karikakra omad on sügavalt lõhestunud niitjateks, vaid millimeetrilaiusteks hõlmadeks. Enamik karikakra lehti ei ole mitte lihtsalt lõhestunud, vaid nende hõlmad on veel omakorda lõhestunud. Nii meenutavad karikakra lehed rohkem raudrohu või köömne lehti kui härjasilma omi. Teiseks kasvab härjasilm tavaliselt üksikute taimedena, karikakar aga paljudest vartest koosneva põõsana. Kolmandaks on härjasilm tumeroheliste lehtede ja varrega, karikakar aga kollakasrohelistega. Nii et on selgeid erinevusi küll ja küll. Lõpetuseks märkate ka kindlasti, et ega need korvõisikudki täpselt ühesugused ole. Kuna karikakral on korvõiskuid palju rohkem, siis on nad tal ka väiksemad. Nii on karikakra õisikute läbimõõt kuni kolm sentimeetrit, härjasilma õisikutel aga harilikult üle kolme.

Kui te nüüd saite härjasilma ja karikakra eristamise selgeks, siis leiate ilmselt varsti, et karikakar on üpris haruldane lill. Tõepoolest, teda leidub rohkem vaid Lääne- ja Põhja-Eestis, kus on rohkesti talle meeldivaid lubjarikkaid kasvukohti. Lõuna-Eestis kohtab teda aga küllaltki harva. Nii on ka paljud laulud, mis on karikakra õiest loodud, tehtud tegelikult härjasilmale mõeldes. Karikakrast pole inimene ka nii palju kasulikku leidnud kui härjasilmast. Karikakarde õisikuraod on küll pikad, kuid tavaliselt siiski liiga lühikesed, et neid vaasi korjata. Samuti ei ole nad ju palju väiksemad kui suured härjasilmaõied. Karikakral pole ka leitud raviomadusi. Niisiis on ta lihtsalt üks ilus põldude ja rohumaade umbrohi, kelle õisikutest saab paremal juhul ilusa pärja punuda.

Kollane karikakar (Anthemis tinctoria). Teiste nimedega: harakaninn, karakagara, koldsed ärtsmed ja kollane kanapasalill.

Kollane karikakar on meil tavalisem kui valge, eriti Põhja-Eestis. Samas paistab valge sagedamini silma. Tegelikult on lugu nii, et valgeks karikakraks peetakse tihtilugu härjasilma, kes on tõelisest kollasest karikarast tavalisem. Kollane karikakar kasvab nagu valgegi enamasti umbrohuna ristiku- ja kesapõldudel. Samuti võime teda näha kruusastel teeservadel ja metsalagendikel, harva ka looduslikel rohumaadel, aasadel. Erinevalt valgest karikakrast ei harune kollase vars kuigi palju, tavaliselt vaid ülemises osas. Ka ei ole kollase karikakra lehed nii karvased. Need on tihedalt lühikeste karvadega kaetud vaid lehe alumisel küljel, lehe ülaküljel võime leida ainult üksikuid karvu. Hõredama karvastuse tõttu on kollase karikakra lehed rohkem tume- kui hallikasrohelised. Kõige tähtsam ja lihtsam eristamistunnus on aga õie värvus: valge karikakar on valge ja kollane on kollane. Kollase karikakra õied on ka valge omadest veidi suuremad.

Nüüd, kus on välja öeldud sõna “õis”, peame tegema kiiresti ühe paranduse. Me nimetasime praegu õieks karikakarde õisikuid. Karikarade õied on tegelikult üpris väikesed ja nad on koondunud palju suuremasse korvõisikusse. Nende õisikud koosnevad kahesugustest õitest. Õisiku keskel on nii valgel kui kollasel karikakral kollased putkõied. Putkõites on olemas nii tolmukad kui emakad ja nii nimetatakse neid mõlemasugulisteks õiteks. Tavaliselt on nad enam-vähem ühesugused või on siis kollase karikakra omad veidi kuldsemad või oranzimad. Õisiku servalt leiame aga pikad lamedad keelõied. Nendes on tolmukad oma algse ülesande kaotanud ja nii nimetatakse neid ühesugulisteks õiteks, emasõiteks. Keelõite värvuses see kahe karikakra erinevus seisnebki. Seemnised, karikakra viljad, valmivad nii putk- kui ka keelõitest.

Kollane karikakar sobib oma kaunite ja arvukate õisikute tõttu väga hästi iluaedadesse. Kuid teda on kasutatud ka ravimtaimena. Kollase karikakra iseloomulik lõhn peletab mitmeid putukaid ja sedagi on vanad eestlased osanud ära kasutada. Ning lõpetuseks, nii erksast ja tumedast kollasest õisikust peab ju ka värvi saama. Ja tõepoolest: kollasest karikakrast saab ilusat sidrunkollast värvainet.

Vääris-vaipkakar (A. nobilis, syn. Chamaemelum nobile) on üks eripärasemaid perekonnas, mis varasemas kirjanduses on tuntud ka vääris-karikara ja roomava kummeli nime all. Kasvuks sobib kerge, toitainetevaene kuni keskmise toitainetesisaldusega (üldiselt liivane) pinnas ja avatud päikeseline kasvukoht. Kasvuperioodil vajavad pidevat tagasilõikust (pügamist), et kujundada tihedat “vaipa” ja regulaarset kastmist. Taim lõhnab tugevasti ja tema ürti kasutatakse raviotstarbel sarnaselt kummeliga.

Karpaadi karikakar või mägi karikakar (A. carpatica, mõnedel andmetel A. cretica, syn. A. montana) on roomavate või veidi tõusvate varte ja hallikasroheliste lehtedega pinnakattetaim. Õitseb rikkaölikult juunis – juulis, puhma kõrgus kuni 30 cm. Vajab päikeselist kasvukohta ja kuivemat või vähemalt vett hästi läbilaskvat pinnast, talub põuda. Tuntuim sort ’Karpatenschnee’, mille kõrgus küünib vaid 15 cm, õitsemist alustab juba mai lõpus ja õitseb rikkalikult, kuid ei talu liigniiskust ja lubjarikast pinnast.

Laialdane on see lille maailm ka põllulillede seas!