Õrnalt üksteise embuses!

On tulikaliste sugukonda karukella perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.Aas-karukella rahvapärased nimetused on karukäpad, karvalilled, kurjaelaja juur ja piibutops.

Teaduslikult kirjeldasid aas-karukella esimestena Linnaeus 1753 ja Philip Miller.

Aas-karukell kasvab Kesk- ja Ida-Euroopas Kagu-Norrast, Taanist ja Ida-Saksamaalt kuni endise Jugoslaavia põhjaosa ja Lääne-Bulgaariani, ida suunas enamuses Venemaa Euroopa-osast. Eesti asub tema levila põhjapiiril. Põhjas kasvab ta ainult meretaseme lähedal, lõunas kuni 2100 m kõrgusel mägedes.

Aas-karukell on kuivade valgusrikaste kasvukohtade taim. Ta kasvab toitainetevaesel pinnasel männikutes, liivastel nõlvadel ja loometsades, aga saab hakkama ka happelisel liivmullal looniidul ja isegi raudteetammil.

Aas-karukella rahvapärane nimetus karvalilled viitab sellele, et kogu taim on karvane. Karvased on nii tema vars, lehed kui õied, aga eriti pikkade karvadega on tema seemned.

Aas-karukell on pika risoomiga 10–30, harva kuni 50 cm kõrgune rohttaim. Tema risoom on mustjaspruun, võimas ja enamjaolt püstine. Vars on samuti püstine ja kaetud hõredate pehmete karvadega.

Lehed kasvavad männasena ja moodustavad lehekodariku. Lehed on kahelisulgjagused, aga kaugelt vaadates laimunajad, noorelt valgekarvased, hiljem on nad altpoolt karvasemad kui ülaltpoolt. Lehed ilmuvad taimele õitsemise ajal või natuke hiljem. Nad on haljad kuni septembri keskpaigani, aga pärast seemnete valmimist kuivavad ega ela talve üle.

Õie all asuvad männastena kitsad kõrglehed. Õied asuvad üksikult varretippudes. Aas-karukella õied on longus, harva püstised, ja õitsevad maist juunini. Nad on 2–3 cm pikad ja 6–10 mm laiad ning kellukakujulised. Õied on mõlemasoolised ja neid tolmeldavad mesilased. Kroonlehed puuduvad ja õiekatte moodustavad 6 (harva 5 või 7) lillakat, mõnikord kollakasvalget tupplehte, mille otsad on käändunud väljapoole. Tolmukad on kollased ja neid on palju, õielehtedest on nad lühemad. Emakas on samuti tihedalt karvane ja õielehtedega ühepikkune. Õite värv muutub tumepunasest põhjas kuni rohekaslillani lõunas. Kohatud on ka helelillasid, väga tumedaid lillasid ja isegi rohekaskollaseid õisi. Vananedes muutuvad õied sinakamaks, isegi hallikassinisteks. Õie värvuse muutumine taime eluea jooksul on tulikalistele üldse omane.

Viljaks on tihedalt karvased pähklikesed. Viljad meenutavad emakakaela otsas asuvat ohet, mis seetõttu ulatub 6 cm pikkuseni. Pärast seemnete valmimist ongi ainus jäänuk emakast emakakael, mis moodustab omapärase karvase lennuaparaadi. Viljade valmimisel kasvab taim veelgi pikemaks, et viljad kõrgemale ulatuksid. Kuna ta kasvab tavaliselt nõmmedel, siis ulatuvad valminud viljad üle teiste taimede ja on avatud tuulele. Viljad levivad tuule abil.

Sageli peetakse aas-karukellaks niiskete kasvukohtade taime ojamõõla. Ojamõõlal on lehistunud varrel mitu väikest punakaskollakat õit.

Aed-karukella kasvatatakse aias ilutaimena. Tavaliselt seda siiski ei tehta, sagedamini kasvab aias palu-karukell, mis meil looduses on haruldasem. Aas-karukella õied on longus, palu-karukellal suuremad ja püstised. Aed-karukella lehed on sulgjagused, palu-karukellal sõrmjagused.

Taas midagi huvitavat lugemiseks!